Meie
Igavene isade ja poegade teema

23 aastaga olen aru saanud, et pole soojemat kohta kui vanemate kodu. Kui aga oled 18, siis ainult sellest unistadki, kuidas põgeneda teisitimõtlemisest ning alustada seda tõelist „täiskasvanuelu“. Mis on aga viie aastaga muutunud? Kas vanemad on muutunud lahkemaks? Või sain mina lõpuks aru, milles seisnes mittemõistmine meie vahel?

Hiljuti oli mul pikk vestlus emaga, mille käigus sukeldusime mälestustesse ning rääkisime kooliajast. Praegu ühiskonnas aktiivselt käsitletav sõja teema ajendas meid arutlema aine üle, mida õpetati Narva koolides nõukogude ajal – sõjalise ettevalmistuse alused. Tegin nalja, et küll mu vanematel on vedanud, et nad oskavad tuumapommitamise korral gaasitorbikut pähe panna. Arvan, et minus rääkis sel hetkel lapsik naiivsus ja mineviku täielik mittemõistmine. Ema jaoks oli see tund kõige vihatum ning gaasitorbiku kasutamise õpetus oli talle sama piinarikas, nagu minu jaoks suusatamine.

Tuleb välja, et kui minu ema käis koolis, kus õpilasel oli kohustus kehalise kasvatuse tundides kanda lühikesi pükse ning lubada õpetajal vaadata, kuidas ta riideid vahetas, või taluda õpetajatelt igakülgset alandamist ja kaardikepiga löömist, siis minu kooliaastad jäid täieliku vabaduse ja kaitstuse tunde perioodi. Ma ei pidanud muretsema ohutuse pärast, sain alati oma arvamust väljendada või olukorda mõjutada. Saanud teada, kui erinev oli meie lapsepõlv, leidsin ka vastuse küsimusele, miks ometi oleme nii erinevad. Mina sündisin 1999. aastal ning kogu teadliku elu ümbritses mind vabadus koos kõikide selle ilmingutega – mõtetes, tegudes, reeglites ja keskkonnas. Tõsi, minu isiksus oli rajatud teatud mustritele (teisisõnu mudelitele ja skeemidele), mille abil ma mõtlesin ja millele tuginesin. Vaevalt et vanemad oleksid teadlikult minu programmeerimisega tegelenud: see on nagu rahvaluule, mis kandub tava kohaselt edasi suust suhu. Mida vanemaks aga sain, seda vähem piire ja mudeleid jäi alles minu teadvusesse. Ilmselt on asi just vabaduses, milles olin üles kasvanud ja elan tänase päevani. Minu jaoks sai selgeks, et elu on lühike ning pole mingit mõtet kulutada seda kõhklustele, kompleksidele, teiste arvamusele ja hirmudele. Hoida end kinni väljamõeldud piirides on sama, mis elada kinniste kardinatega toas ilma igasuguse võimaluseta kunagi kasvõi üht päikesekiirt näha. Küllalt lihtne on oma elus tugineda sellele, mis on meile sisendatud lapseeas, ning uskuda nende hinnangute õigsust. Raskem on olla julge ja kuulata oma sisemisi vajadusi, mis võivad erineda sellest, mida arvab enamus.

Kahtlemata ei suuda ma kunagi aru saada, mis tunne oli kasvada raudse eesriide aegadel, kui igasugune mitte venekeelne kultuur oli keelatud ning lastele sisendati, kui tähtis on kuuluda kommunistlikku organisatsiooni ja astuda pioneeriks. Siiski õpetas just selline lapsepõlv minu vanemaid kergemini stressiolukordadest üle saama, millest minu põlvkond tunneb vägagi puudust.

Kunagi kuulsin arvamust, et vabadus tõi kaasa rohkem kergemeelsust, mis väljendub pealiskaudsetes arvamustes, mittetõsiduses ja valmisoleku puudumises vastutada oma tegude ja elu eest. Tahaksin välja tuua, et osaliselt ei ole ma selle arvamusega nõus. Võib-olla koguvad zoomer’id tõepoolest harva raha nii-öelda mustaks päevaks ning ei märka ilmselt, kuidas muutuvad hinnad poes, kuid nii kiiresti muutuvas maailmas, kus iga päev liigub ringi tuhandeid gigabaite infot, päästab pidevast ärevusest ja paanikahoogudest just lihtsus. See on aeg, kui esiplaanile tuleb oma vaimse tervise eest hoolitsemine. See aga, milliseid riideid keegi kannab, milline on tema seksuaalne sättumus ning millega tegeleb minu naaber – need on vähem olulised küsimused, millele vastuste otsimise jaoks ei ole ei jaksu, aega ega ka soovi.

See on just see, mida me oma vanematelt ootame: lihtsust ja kergemat ellusuhtumist. Võib lõpmatuseni hoolitseda oma maine eest ning esitada endale küsimusi selle kohta, milline on ühiskondlik norm. Elu ei ole mustand, mida saab ära visata, maha tõmmata või ümber kirjutada. Meil ei ole varuks paar sajandit, et karta olla meie ise. Legendaarses filmis „Forrest Gump“ ütles nimitegelane: „Mõtted on kivid ning mida rohkem neid on, seda raskemad me oleme.“ Ei tasu kanda seda raskust üksi. Rääkige vanematega. Uskuge, te saate palju uut teada.