Meie
Vestlused muutuste teemal Eestis külastanud välismaalastega

Alisa Ukrainast õpib kolledžis noorsootöötajaks ning korraldab projekte VitaTiimis.
Ilia Gruusiast lõpetab bakalaureuseõpinguid ja töötab.
Elia on Itaaliast, ta on 17-aastane ning viibib praegu õpilasvahetuses Boliivias. 
Amina Hispaaniast õpib Tartu Ülikoolis Erasmuse programmi raames.
Ksenia Venemaalt – võimleja, töötab ENSKIEDis.
 

Millal tulite Eestisse?

ALISA: Esimest korda tulin Eestisse 2019. aasta oktoobris ESC vabatahtliku tegevuse projekti raames üheks aastaks, nüüd elan siin.

ILIA: Tulin õppima 1. oktoobril 2021 kolmeks kuuks.

ELIA: Viibisin Eestis ligi 10 päeva juulis 2021.

AMINA: Tulin augustis 2022 ning jään siia 2023. aasta juunini.

KSENIA: Kolisin Eestisse juunis 2016 koos perega ning elan siin praeguseni.
 

Milliste raskustega olete kokku puutunud?

ALISA: Mingeid erilisi raskusi ei olnud, kuna Ida-Virumaal räägivad kõik vene keelt ning üldiselt olid minu ümber väga head inimesed, kes alati toetasid mind. Harjumatu oli ainult see, et tänaval on väga vähe inimesi.

ILIA: Kliima oli kõige suurem raskus, kuna olen lõunamaisest riigist, kuid harjusin ühe kuuga. Mulle räägiti, et Eesti inimesed on külmad ja kinnised, kuid mina pole sellega kokku puutunud. Erinevus seisnes selles, et me kasutame vestluses rohkem žeste, kuid see ei olnud probleem. Arvan, et meil on inimestega väga vedanud.

ELIA: Mul ei olnud mingeid raskusi, välja arvatud see, et kõik Eestis ei räägi inglise keelt, kuid selle probleemi lahendasid kohalikud vabatahtlikud, kes aitasid tõlkida.

AMINA: Raske oli harjuda ilmaga ning olla perest ja sõpradest kaugel.

KSENIA: Alguses muretsesin keele ja koolis õppimise pärast. Enne Eestisse kolimist olime siin paar korda turistidena käinud. Nüüd aga ootas mind ees eestikeelne kool. Olen tänulik koolidirektorile, kes tuli meile vastu ning võimaldas minul ja minu õel õppida teise, veidi lihtsustatud programmi järgi, et jõuaksime klassikaaslastele järele. 
Teine raskus oli suhtlus vabal ajal. Muidugi nagu igal lapsel oli mul hirm, et ma ei leia siin sõpru, sest kõik minu sõbrad jäid Venemaale. Kuid mõlemas koolis, kus ma õppisin, leidsin kohe uusi tuttavaid – klassikaaslased olid väga sõbralikud. Leidsin ise endale tegevust ka vabal ajal: panin ennast proovile minu jaoks uuel spordialal – sõudmises, mõnda aega õppisin muusikakoolis.
 

Kuidas mõjutate/olete mõjutanud Eesti ühiskonda?

ALISA: Mõjutan ühiskonda väga otseselt, sest töötan noorte ja lastega. Tahan näha nende säravaid silmi ning aidata kõikides ettevõtmistes.

ILIA: Olen jaganud oma riigi kultuuri ning see on mulle väga meeldinud.

ELIA: Loodan, et olen kohalikke elanikke positiivselt mõjutanud, selgitades üht-teist itaalia kultuuri ning ka enda kohta.

AMINA: Kõige rohkem mõjutan ma Tartut, sest elan siin. Tartu on tudengilinn. Mina usun, et just tudengid puhuvad linna elu sisse. Olen samuti üliõpilane ning arvan, et tänu meile linn areneb ja liigub edasi.

KSENIA: Praegu lõpetan 12. klassi. Samuti töötan ENSKIEDis, kus gümnasistid ja üliõpilased saavad leida oma idufirma idee ning meie meeskond aitab selle ellu viia. Olin pikemat aega vabatahtlik mitteformaalse õppe keskuses VitaTiim. VitaTiimis aitasin korraldada üritusi, lastelaagreid ja projekte.
 

Kuidas on Eesti ühiskond sind mõjutanud?

ALISA: Ühiskond mõjutab ka mind. Kuna lapsepõlves ja teismeeas ei olnud mul selliseid võimalusi, mis on noortel praegu, on mul väga huvitav kõiges selles osaleda.

ILIA: See oli esimene riik, mida külastasin. Pärast Eestit on mu elu kardinaalselt muutunud. Mõtlen Tartu Ülikooli sisse astuda. Mulle väga meeldib Eesti. Eesti on eeskuju minu riigi jaoks selles osas, kuidas saab areneda üks endine NSV Liidu riik.

ELIA: Minu arvates mõjutab Eestit ning järelikult ka selle elanikke lähedus Venemaale, mis tekitab võimaluse oletada, et Eesti ja Venemaa on üks ja seesama. Mul on õnnestunud aru saada, et nende kahe rahva vahel on suur erinevus. Eestlased, keda olen kohanud, on minus alati sümpaatiat tekitanud.

AMINA: Eesti mentaliteet on õpetanud mind austama vaikust ja teiste inimeste isiklikku ruumi. See oli suur kultuuriline erinevus.

KSENIA: Eestis leidsin ennast. Olles proovinud ennast erinevatel aladel leidsin enda jaoks selle, mis on mulle meelepärane. Aitan nüüd selles ka noori, enamasti Narva linnast. Arvan, et projektitegevus mõjutab oluliselt meie ühiskonda ning aitab noortel ennast leida, proovile panna ja inspiratsiooni ammutada, mistõttu üritan projektidesse kaasata võimalikult palju noori.
 

Kas tasub siia jääda?

ALISA: Mina jäin, sest näen siin võimalusi arenguks ning tunnen, et olen siin vajalik. Samuti meeldivad mulle väga ka mind ümbritsevad inimesed. Minu jaoks on oluline, et minu ümber oleksid minu jaoks meeldivad inimesed.

ILIA: Mulle meeldivad väga Eestis elavad inimesed, nad on külalislahked. Mulle meeldib atmosfäär ja inimesed, just seetõttu tulingi Eestisse hiljem ka teist korda.

ELIA: Ma ei jääks Eestisse kauaks, sest kliima on päris külm, kuid suvekuudel on see väga meeldiv koht, kus on mida vaadata ja mida õppida. Tulen kindlasti tagasi.

AMINA: Mina ei jääks, sest mulle tundub, et siin on suhteliselt raske ja üksildane elu, kuid tahaksin siia suvel tagasi tulla, et seda kogemust meenutada.

KSENIA: Ma ei ütleks, et oleksime perega mõelnud Eestist lahkuda. Me kolisime siia, alustasime õppimist koolis. Meil ei tekkinud isegi küsimust tagasikolimise kohta. Muidugi olid omad raskused integratsiooni ja keelega, kuid lõpuks ületasime need ning leidsime iseend.

Need inimesed on vaid väike osa neist, kes muudavad meie ühiskonda ja koos sellega ka meid. Igaühe isiklik lugu ei ole pelgalt lugu, vaid siin veedetud osa elust, mis tegi neist inimesed, kes nad praegu on, ning mõjutas seda, kuidas kõik ümberringi muutub ning kuidas muutume me ise. Isegi kui me alati neid detaile ei märka või ei pööra nendele palju tähelepanu, muudavad need meie elu.