Meie
Kas viha võiks tuua parema homse?
Rahulolu ühiskonnas saab saavutada eri inimgruppide vahel ühisosa otsides. Kuigi esimene instinkt võiks olla reageerida vihaga, tuleks vastupidi just mõistmisega lahendusi otsida.
Kuuluvus on lõputu otsing, millega tegeleme kasvõi alateadlikult oma identiteeti kujundades. Sarnaselt mõtlevate inimeste sekka kuulumine annab meile võimaluse ennast vabalt väljendada ja saada kuulatud. Mõeldes oma identiteedile, mõtleme ka inimestele, kellega läbi käime, väärtustele ja eluviisile, mis on meile tavaks. Ühiskonnas valitsev mitmekesisus annab olemisele tähendust ja identiteedile väärtust. Kui aga üks inimgrupp seab sootsiumis teise eluviisi ohtu ja trambib nende väärtustel, sünnib konflikt.
Usulised, territoriaalsed, põhimõttelised või omakasupüüdlikud - ettekäänet konfliktiks pole kunagi keeruline leida. Sõna “sõda” leiab viimasel ajal koha pea igas arutelus ning selle mõju meie kollektiivsele meelele on hoomamatu. Mõteldes nii palju sõjale, võtame sisse ängistunud kaitsepositsiooni: meis keeb loomulik viha mõeldes inimestele, kes on otsustanud pseudoprobleemsetel põhjustel teistele nii palju kannatust tekitada.
Suuremale osale maailmast on Ukraina sõda midagi kauget: pealtvaatajate viha on suunatud Venemaale kui mingile ebamäärasele võimupiirideta kogumile. Eestlaste viha on aga palju isiklikum: oleme alati kartnud kunagisi okupante ja seda enam oleme pidanud arvestama sellega, et märkimisväärne osa Eesti elanikest on rohkem venelased kui eestlased.
Alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on eestlaste ja venelaste suhe olnud vähem või rohkem pingestatud. Nõukogude ajal ei saanud rääkida eestlastest kui rahvast, kellel oleks olnud õigus Eesti kultuuri ja keelt soosivat poliitikat teha ega vähemusrahvustest, kellele see ei sobiks. Eesti rahvuslus oli allasurutud ja inimesed, kes enda kuuluvust väljendasid, said karistada. Nõukogude väärtused ja reeglid olid kehtestatud niikuinii kõikjal ning siia tööotsinguil rännanud inimesed polnud sugugi kehvemas positsioonis kui põliselanikud.
Olles taasiseseisvunud, said aga sinimustvalget lippu lehvitavad ja emakeeles isamaalisi laule laulvad eestlased otsustada sõltumatult enda hariduse, keele, kultuuri ja teiste rahvuste kaasavuspoliitika üle. Eestis elavatele venekeelsetele inimestele võisid kodukohas aset leidnud muutused tunduda järsud ja väljalõikavad.
Teisalt ei saa süüdistada eestlasi, kes pärast eneseväljendust keelavalt režiimilt üleminekut tahtsid teha uusi reegleid. Pronkssõduri mälestusmärgi intsident oli näide eestlaste ja venelaste pingest ja nende intensiivistumisest. Pronkssõduri konflikt demonstreeris, et isegi pärast viitteist aastat pole inimesed unustanud oma kuuluvust, ja et nad on valmis enda väärtuste nimel võitlema, kui neid arvesse ei võeta.
Ühist keelt otsides
Lihtne on süüdistada inimesi, kes on “liiga” kinni selles, millesse nad usuvad ja kes on valmis enda seisukohta väljendama. Kordades raskem on aga aktsepteerida, et isegi läbipõimunult elades ei saa kõigi tahe olla sama. Sellistes olukordades on vaja varuda kannatust ja diskuteerida rahumeelselt, et leida lahendus, mis on õiglane kõigi osapoolte suhtes.
Sama kehtib viha kohta, mille suunavad paljud eestlased enda kaasmaalaste pihta, kuid selle asemel, et lihtsama vastupanu teed minnes näpuga näidata ja äkilisi otsuseid tuimalt läbi pressida, peaksime rääkima viisidest, mis on lõimivad, mitte eraldavad. Minevik tuleks omaks võtta ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel, milleks on iga inimese parem elujärg ja nende väärtuste ja väljendusvabaduse kaitstus. Kui me ei tegele ühiskonna murekohtadega kohe, siis süvenevad need aina edasi ja jäävad lahendada tulevastele põlvedele aina raskemas vormis.
Konflikt on loomulik reaalsus inimgruppide vahel, kes peavad mõlemad seisma selle eest, et nende väärtustest üle ei astuta. Kultuuriline, religioosne ja keeleline erinevus on midagi, mida peaksime hindama, mitte üritama jõuga painutada. Peaksime leidma kompromisse ja et arutelust ei jäetaks kedagi välja. Vaatamata painajalikule minevikule või sellele, mis toimub Eesti naabruses, ei saa me enda kodus üldistavalt viha külvata ja demoniseerivalt sõita üle teiste inimeste kultuuri, kuuluvustunde ja keele. Rahulolu ei saavutata konfliktiga, vaid sellega, kui inimgrupid leiavad ühise keele.
Usulised, territoriaalsed, põhimõttelised või omakasupüüdlikud - ettekäänet konfliktiks pole kunagi keeruline leida. Sõna “sõda” leiab viimasel ajal koha pea igas arutelus ning selle mõju meie kollektiivsele meelele on hoomamatu. Mõteldes nii palju sõjale, võtame sisse ängistunud kaitsepositsiooni: meis keeb loomulik viha mõeldes inimestele, kes on otsustanud pseudoprobleemsetel põhjustel teistele nii palju kannatust tekitada.
Suuremale osale maailmast on Ukraina sõda midagi kauget: pealtvaatajate viha on suunatud Venemaale kui mingile ebamäärasele võimupiirideta kogumile. Eestlaste viha on aga palju isiklikum: oleme alati kartnud kunagisi okupante ja seda enam oleme pidanud arvestama sellega, et märkimisväärne osa Eesti elanikest on rohkem venelased kui eestlased.
Alates Eesti taasiseseisvumisest 1991. aastal on eestlaste ja venelaste suhe olnud vähem või rohkem pingestatud. Nõukogude ajal ei saanud rääkida eestlastest kui rahvast, kellel oleks olnud õigus Eesti kultuuri ja keelt soosivat poliitikat teha ega vähemusrahvustest, kellele see ei sobiks. Eesti rahvuslus oli allasurutud ja inimesed, kes enda kuuluvust väljendasid, said karistada. Nõukogude väärtused ja reeglid olid kehtestatud niikuinii kõikjal ning siia tööotsinguil rännanud inimesed polnud sugugi kehvemas positsioonis kui põliselanikud.
Olles taasiseseisvunud, said aga sinimustvalget lippu lehvitavad ja emakeeles isamaalisi laule laulvad eestlased otsustada sõltumatult enda hariduse, keele, kultuuri ja teiste rahvuste kaasavuspoliitika üle. Eestis elavatele venekeelsetele inimestele võisid kodukohas aset leidnud muutused tunduda järsud ja väljalõikavad.
Teisalt ei saa süüdistada eestlasi, kes pärast eneseväljendust keelavalt režiimilt üleminekut tahtsid teha uusi reegleid. Pronkssõduri mälestusmärgi intsident oli näide eestlaste ja venelaste pingest ja nende intensiivistumisest. Pronkssõduri konflikt demonstreeris, et isegi pärast viitteist aastat pole inimesed unustanud oma kuuluvust, ja et nad on valmis enda väärtuste nimel võitlema, kui neid arvesse ei võeta.
Ühist keelt otsides
Lihtne on süüdistada inimesi, kes on “liiga” kinni selles, millesse nad usuvad ja kes on valmis enda seisukohta väljendama. Kordades raskem on aga aktsepteerida, et isegi läbipõimunult elades ei saa kõigi tahe olla sama. Sellistes olukordades on vaja varuda kannatust ja diskuteerida rahumeelselt, et leida lahendus, mis on õiglane kõigi osapoolte suhtes.
Sama kehtib viha kohta, mille suunavad paljud eestlased enda kaasmaalaste pihta, kuid selle asemel, et lihtsama vastupanu teed minnes näpuga näidata ja äkilisi otsuseid tuimalt läbi pressida, peaksime rääkima viisidest, mis on lõimivad, mitte eraldavad. Minevik tuleks omaks võtta ja teha koostööd ühise eesmärgi nimel, milleks on iga inimese parem elujärg ja nende väärtuste ja väljendusvabaduse kaitstus. Kui me ei tegele ühiskonna murekohtadega kohe, siis süvenevad need aina edasi ja jäävad lahendada tulevastele põlvedele aina raskemas vormis.
Konflikt on loomulik reaalsus inimgruppide vahel, kes peavad mõlemad seisma selle eest, et nende väärtustest üle ei astuta. Kultuuriline, religioosne ja keeleline erinevus on midagi, mida peaksime hindama, mitte üritama jõuga painutada. Peaksime leidma kompromisse ja et arutelust ei jäetaks kedagi välja. Vaatamata painajalikule minevikule või sellele, mis toimub Eesti naabruses, ei saa me enda kodus üldistavalt viha külvata ja demoniseerivalt sõita üle teiste inimeste kultuuri, kuuluvustunde ja keele. Rahulolu ei saavutata konfliktiga, vaid sellega, kui inimgrupid leiavad ühise keele.