Meie
Suvi laseb ennast oodata
Mõni kuu teises riigis elada on, nagu paljud muud asjad, tihtipeale ühtaegu tore ja raske. Klišeede, omapärade ja ahaa-elamuste kõrval muutub siin eriti tajutavaks aeg.
Alati on põnev minna mõneks ajaks kuskile mujale. See on peaaegu sürreaalne tunne. Terve igaviku kestev ettevalmistus, rõõmu- ja hirmutunne, mõtete kõrvalelükkamine, pikkade nimekirjade koostamine tegevustest, mis kõik ära teha tuleb, ning siis ikkagi millegi muu tegemine. Ja lõpuks see siiski juhtub. Ilma suure paugu ja filmilike stseenideta istud sa lõpuks lennukisse ja lendad ära. Ja üllatus-üllatus: sa jõuad ka kuskile kohale.
Aeg on endiselt sotsiaalne konstruktsioon, mis eksimatult ja kindlameelselt tooni annab. Sa hakkad meelde jätma teekondi linnas, liugled kinnikülmunud merel, tutvud uute inimestega, hakkad kiiresti tundma, et oled siin olnud tegelikust juba palju kauem. Kevad laseb ennast oodata. Esimesed uued tuttavad sõidavad jälle ära. Sa vaatad kinos „Lost in Translationit“. Iga kuu on üleminek järgmisse kuusse. Kui kõik on veel vaid imelik, istud sa pidevalt samas kohvikus ja jõllitad oma sülearvutit. Ümberringi on kõik nii tuttav. Kõik ajavad toimekalt omi asju. Mis tunne on praegu neil, kes on kogu aeg siin olnud? Kas neil on igav? Kas nad tunnevad end hästi? Suvi laseb ennast oodata. Sa sõidad jälle mujale ja istud mereäärses väikelinnas. Seiklushimu heljub veel ridade vahel. Varsti on järel vaid mõni päev ja sa imestad jälle. Tundub, nagu oleks suure asjaga hakkama saanud.
Igal inimesel on oma pilk, mis tuvastab täiesti erinevaid eripärasid. Tasub täpselt vaadata. Siis on ükskõik, kas kuskil on oldud terve elu või mitte kunagi. Kaamera aitab püüda asju oma tunnetuse järgi.
Aeg on endiselt sotsiaalne konstruktsioon, mis eksimatult ja kindlameelselt tooni annab. Sa hakkad meelde jätma teekondi linnas, liugled kinnikülmunud merel, tutvud uute inimestega, hakkad kiiresti tundma, et oled siin olnud tegelikust juba palju kauem. Kevad laseb ennast oodata. Esimesed uued tuttavad sõidavad jälle ära. Sa vaatad kinos „Lost in Translationit“. Iga kuu on üleminek järgmisse kuusse. Kui kõik on veel vaid imelik, istud sa pidevalt samas kohvikus ja jõllitad oma sülearvutit. Ümberringi on kõik nii tuttav. Kõik ajavad toimekalt omi asju. Mis tunne on praegu neil, kes on kogu aeg siin olnud? Kas neil on igav? Kas nad tunnevad end hästi? Suvi laseb ennast oodata. Sa sõidad jälle mujale ja istud mereäärses väikelinnas. Seiklushimu heljub veel ridade vahel. Varsti on järel vaid mõni päev ja sa imestad jälle. Tundub, nagu oleks suure asjaga hakkama saanud.
Igal inimesel on oma pilk, mis tuvastab täiesti erinevaid eripärasid. Tasub täpselt vaadata. Siis on ükskõik, kas kuskil on oldud terve elu või mitte kunagi. Kaamera aitab püüda asju oma tunnetuse järgi.
