Meie
Ka heaolu on julgeolek
Loodan, et võtame tulevikus fookusesse struktuurid, mis juhivad sõda, sest sõda on eelkõige meesšovinistlik võitlus võimu nimel.
Koroonapandeemiast saati oleme olnud tunnistajaks naiste järjepidevale allasurumisele. Pandeemia lõi naistele reaalsuse, kus muude argitegemiste kõrval on vaja olla tasustamata, kuid isemajandav üksus, kes tegutseb samaaegselt nii kodukontori, koduõpetaja kui ka lapsevanema rollis ilma vaba ajata eneseteostuseks ja puhkuseks ning tihti ka erialasteks tegemisteks. Sellest tingitud stress ja sotsiaaltöötajate täheldatud meeste-naiste suurenenud alkoholi ja narkootikumide tarbimine ning raskendatud rahaline olukord lõid kandepinna naistevastase koduvägivalla kasvuks. Piirangute valguses oli sellest ka eriti raske pääseda. Nüüd seisame silmitsi aga uue kriisiga, mida oleks saanud ennetada.
Selle nagu harilikult lillede ja liblikatega tuleva kevade on teistsuguseks teinud veebruaris Euroopas alanud sõda. Kahe kuu jooksul pole võitnud keegi, kaotanud on aga kõik: füüsiliste ohvrite kõrval on hävitatud ukrainakeelseid raamatuid, kodusid, aga ka usku inimeste headusesse ning arusaama, et vägivald on tänapäeva kultuuriruumis tabu.
Sõda ei oodanud hetke, mil inimestel on kohvrid kõige vajalikuga pakitud. Esimeste pommide saabudes oli rahvas nii tänavatel jalutamas, koolis õppimas kui ka suvilates puhkamas. Põgenedes võeti kaasa pigem vajalik ja maha jäeti mälestusesemed, mis teevad meid õnnelikuks - perekonnaalbumid või laste joonistused.
Kuigi Baltimaad on juba aastaid rääkinud Venemaast kui julgeolekuohust, pole mujal Läänes seda tõsiselt võetud. Autoritaarne riik Venemaa on aastaid teinud hoolsalt tööd, et üles ehitada jõulist traditsioonidel põhinevat riiki, mis piirab oluliselt naiste osalust ja kaasalöömist ühiskonnaelus. Autoritaarsuselembust näeme ka Eesti poliitikas, kus konservatiivsus tähendab rüütellikkuse asemel miskipärast eelkõige ülbet lällamast ning patroneerivat soovi teha naistest kuuleka orjatari, kes pakub vajadusel süüa või emakat.
Eesti vabariigi aastapäeval algas Ukrainas suurim sõjaline konflikt Euroopas peale Teist maailmasõda. Kaasneva humanitaarkriisi mõjusid näeme kindlasti ka aastaid hiljem. Ukrainast on lahkunud miljoneid, kümneid tuhandeid on surma saanud ning sõjal niipea lõppu ei paista tulevat, hoolimata Lääne suurest soovist rahu saavutada.
Märtsi algusest aprilli lõpuni saabus Eestisse üle 30 000 sõjapõgeniku, kellest suurema jao moodustasid naised ja lapsed. Eestisse pole jõudnud mitte ainult võhivõõrad, vaid ka inimesed, kes on siin varem töötanud ja elanud. Samuti siin töötavate inimeste perekonnad ja ka Eesti kodanike sugulased. Seetõttu võib arvata, et Eesti Ukraina kogukond jääb päris suureks ka peale sõda, sest eriti lastega perede puhul on mõistlikum naasta kodumaale alles siis, kui tapatalgud on lõppenud ning elamud ja koolid on varemetest üles ehitatud ning võib olla kindel, et nälga ning külma ei jääda.
Ukraina sõja puhul näeme tüüpilisi rände aspekte. Meedias on kirjutatud, et inimesed soovivad naasta kodumaale hoolimata mahapommitatud ja laastatud linnadest, kus on puudust nii elektrist kui ka ravimitest, sõjavarustusest ning toidust. Laipu - nii venelaste kui ka ukrainlaste omi - vedeleb surnukuurides ja tänavatel. Ehkki suurem rõhk läheb ukrainlaste leinale, loodan, et mälestame ka hukkunud Vene koolipoistest sõdureid, kes polnud muud kui kahuriliha.
Elades riigis, kus valitsus kärpis ja erastas pea kõike, mida sai, on olnud positiivne näha, kuidas raskel ajal on end suudetud kokku võtta. Veelgi olulisem: inimesed on lahked mitte ainult pakirobotite, vaid ka sõjapõgenike vastu. Uskumatult palju on neid, kes pakuvad oma kodus peavarju ukrainlastele. Lisaeelarve näeb ette Vene maagaasist sõltuvuste lõpetamist, toimetulekutoetuse tõusu, rahastuse sõjapõgenikele teenustes ning julgeoleku tugevdamist. Ometi näib mulle, et rõhk on läinud kaitsetööstusele ning tähelepanuta on jäänud haridust ning vaimset tervist puudutavad valdkonnad. Endiselt on suur puudus psühholoogidest, kes pakuksid abi nii ukrainlastele kui ka eestlastele. Kriisis on välja löönud ka aastaid küdenud õpetajatepõua tagajärg. Võttes vastu Ukrainast pagenud lapsi on Eesti koolid on seatud raske ülesande ette – kuidas neid integreerida? Kolmkümmend aastat taasiseseisvust on näidanud, et ka meie oma venekeelse kogukonnaga koos kulgemine on pea täielikult läbi kukkunud. Vastandumine on olnud poliitiliselt lihtsalt väga kasulik.
Lihtsam on mõista vajadust aidata, kui kriis puudutab sind otseselt. Ometi oleks meie ühiskond märksa elujõulisem, kui hooliksime ja märkaksime abivajajaid igapäevaselt. Sõda ei ole pannud vähem kannatama kohalikke töötuid ja vaesuspiiril elajaid, rääkimata teistes maailma konfliktipiirkondades viibijatest.
Selle nagu harilikult lillede ja liblikatega tuleva kevade on teistsuguseks teinud veebruaris Euroopas alanud sõda. Kahe kuu jooksul pole võitnud keegi, kaotanud on aga kõik: füüsiliste ohvrite kõrval on hävitatud ukrainakeelseid raamatuid, kodusid, aga ka usku inimeste headusesse ning arusaama, et vägivald on tänapäeva kultuuriruumis tabu.
Sõda ei oodanud hetke, mil inimestel on kohvrid kõige vajalikuga pakitud. Esimeste pommide saabudes oli rahvas nii tänavatel jalutamas, koolis õppimas kui ka suvilates puhkamas. Põgenedes võeti kaasa pigem vajalik ja maha jäeti mälestusesemed, mis teevad meid õnnelikuks - perekonnaalbumid või laste joonistused.
Kuigi Baltimaad on juba aastaid rääkinud Venemaast kui julgeolekuohust, pole mujal Läänes seda tõsiselt võetud. Autoritaarne riik Venemaa on aastaid teinud hoolsalt tööd, et üles ehitada jõulist traditsioonidel põhinevat riiki, mis piirab oluliselt naiste osalust ja kaasalöömist ühiskonnaelus. Autoritaarsuselembust näeme ka Eesti poliitikas, kus konservatiivsus tähendab rüütellikkuse asemel miskipärast eelkõige ülbet lällamast ning patroneerivat soovi teha naistest kuuleka orjatari, kes pakub vajadusel süüa või emakat.
Eesti vabariigi aastapäeval algas Ukrainas suurim sõjaline konflikt Euroopas peale Teist maailmasõda. Kaasneva humanitaarkriisi mõjusid näeme kindlasti ka aastaid hiljem. Ukrainast on lahkunud miljoneid, kümneid tuhandeid on surma saanud ning sõjal niipea lõppu ei paista tulevat, hoolimata Lääne suurest soovist rahu saavutada.
Märtsi algusest aprilli lõpuni saabus Eestisse üle 30 000 sõjapõgeniku, kellest suurema jao moodustasid naised ja lapsed. Eestisse pole jõudnud mitte ainult võhivõõrad, vaid ka inimesed, kes on siin varem töötanud ja elanud. Samuti siin töötavate inimeste perekonnad ja ka Eesti kodanike sugulased. Seetõttu võib arvata, et Eesti Ukraina kogukond jääb päris suureks ka peale sõda, sest eriti lastega perede puhul on mõistlikum naasta kodumaale alles siis, kui tapatalgud on lõppenud ning elamud ja koolid on varemetest üles ehitatud ning võib olla kindel, et nälga ning külma ei jääda.
Ukraina sõja puhul näeme tüüpilisi rände aspekte. Meedias on kirjutatud, et inimesed soovivad naasta kodumaale hoolimata mahapommitatud ja laastatud linnadest, kus on puudust nii elektrist kui ka ravimitest, sõjavarustusest ning toidust. Laipu - nii venelaste kui ka ukrainlaste omi - vedeleb surnukuurides ja tänavatel. Ehkki suurem rõhk läheb ukrainlaste leinale, loodan, et mälestame ka hukkunud Vene koolipoistest sõdureid, kes polnud muud kui kahuriliha.
Elades riigis, kus valitsus kärpis ja erastas pea kõike, mida sai, on olnud positiivne näha, kuidas raskel ajal on end suudetud kokku võtta. Veelgi olulisem: inimesed on lahked mitte ainult pakirobotite, vaid ka sõjapõgenike vastu. Uskumatult palju on neid, kes pakuvad oma kodus peavarju ukrainlastele. Lisaeelarve näeb ette Vene maagaasist sõltuvuste lõpetamist, toimetulekutoetuse tõusu, rahastuse sõjapõgenikele teenustes ning julgeoleku tugevdamist. Ometi näib mulle, et rõhk on läinud kaitsetööstusele ning tähelepanuta on jäänud haridust ning vaimset tervist puudutavad valdkonnad. Endiselt on suur puudus psühholoogidest, kes pakuksid abi nii ukrainlastele kui ka eestlastele. Kriisis on välja löönud ka aastaid küdenud õpetajatepõua tagajärg. Võttes vastu Ukrainast pagenud lapsi on Eesti koolid on seatud raske ülesande ette – kuidas neid integreerida? Kolmkümmend aastat taasiseseisvust on näidanud, et ka meie oma venekeelse kogukonnaga koos kulgemine on pea täielikult läbi kukkunud. Vastandumine on olnud poliitiliselt lihtsalt väga kasulik.
Sõda on meessoost
Loodan, et lisaks naistevastasele vägivallale võtame tulevikus fookusesse ka struktuurid, mis juhivad sõda. Sõda on šovinistlik võitlus, kus suurendatakse vägivallaga oma majanduslikku ülemvõimu. Ajaloost ei leia me palju näiteid, kus naissoost riigipea või naistekesksed valitsused oleksid sõda alustanud. Näiteid sõdivatest meestest leiame küllaga, ka praegune agressioon on näide sellest. Kui meie poliitikakujundajate seas oleks rohkem naisi, oleks ka sõdasid vähem. Ometi taastoodame ise patriarhaati - valides mehi ning andes sõna meestele. Kasvõi ERR-i arvamusportaalist paistab silma, kuidas kaheksal juhul kümnest räägivad sõjast mehed. Tuues ja luues võimalusi naistele kaasalöömiseks poliitikas, looksime maailmast aga tervema ja võrdsema paiga kõigile. Tuleb võtta fookus sellele, et juurduks feministlik arusaam, et julgeolek ei tähendaks niivõrd kaitserelvastust, droone ja küberkaitset, vaid elementaarset heaolu: eluase, toit, võimalus saada arstiabi, haridust. Mõttevabaduski pole piiritarast vähem oluline.Lihtsam on mõista vajadust aidata, kui kriis puudutab sind otseselt. Ometi oleks meie ühiskond märksa elujõulisem, kui hooliksime ja märkaksime abivajajaid igapäevaselt. Sõda ei ole pannud vähem kannatama kohalikke töötuid ja vaesuspiiril elajaid, rääkimata teistes maailma konfliktipiirkondades viibijatest.