Digilõhe
Decolonize the Internet

Internetti mõjutavad võimustruktuurid. Digitaalne kolonialism näitab, kuidas valitsevad hierarhiad ka üleilmses võrgustikus oma kohta kindlustavad. Ent aktivistide ja kunstnike vastupanu sellele tugevneb.

Ina Holev

Veel selle aastatuhande alguses mõtlesid paljud lootusrikkalt, et internetis on kõik võrdsed. Kui internet 1950. aastate lõpus sõjaväe mõttekodadest välja ja tasapisi teadusesse ning esialgu veel väikesearvulisse kasutajaskonda jõudis, sarnanes see utoopiale. Anonüümsuse maski taga oleks kõik kasutajad pidanud olema võrdsed ja seega oleks kõigil pidanud olema võrdsed õigused. Ei mingeid hierarhiaid – ka mitte erinevate riikide kasutajate vahel.

Aga see lootus internetist kui diskrimineerimisvabast ruumist on tänaseni jäänud illusiooniks. Vastupidi, võimustruktuuridel on juba tehnilises taristus oma kindel koht. Nad jätkavad kolonialismi ajalugu ka virtuaalsfääris „digitaalse“ või „elektroonilise kolonialismi“ vormis.
 
Näiteks on paljud tehisintellekti algoritmid rassistlikud. Paljud jälgimiseks kasutatavad näotuvastusprogrammid ei ole võimelised ära tundma muu nahavärviga inimesi (people of colour). Eriti mustanahalisi naisi klassifitseerib see tehnoloogia tihti valesti. Eelkõige põhjustavad seda nende rakenduste programmeerijad, kuna enamasti on tegemist läänelikus keskkonnas elavate valgete meestega. Neil endil on palju keerulisem eristada muu nahavärviga inimesi kui valge nahavärviga inimesi. Suuremal või vähemal määral teadvustamatult mõjutab see nende maailmanägemist ja seega ka nende arendatavaid tehnoloogiaid.
 
Olukord jääb selliseks, nagu see on alati olnud. Ka üleilmse võrgustumise puhul jaguneb maailm põhjaks ja lõunaks. Alates 16. sajandist tekkinud koloniaalsed struktuurid esinevad tänapäeval uues vormis. Kõrgtehnoloogiline tööstus ei tule toime ilma lõunast pärit tooraineteta. Orjalaevade vanade mereteede kaudu jõuavad täna põhja haruldased muldmetallid. Neid kaevandatakse lõunapoolkera riikides kohati kohutavates tingimustes, nagu näiteks koobaltit Kesk-Aafrika kaevandustes.

Üleilmsete kontsernide nutitelefone, arvuteid ja teisi elektroonikaseadmeid pannakse samuti kokku odava tööjõuga riikide tehastes, kus töötingimused on tihtipeale halvad.
 
See ei puuduta üksnes kaupade tootmist: Filipiinidel otsivad sisumoderaatorid suurte sotsiaalmeedia ettevõtete ülesandel ja ilma igasuguse psühholoogilise toeta päevast päeva sotsiaalvõrgustikest vägivallavideoid.

Amazoni, Facebooki, Google'i ja teiste kartellid

Ent digitaalne kolonialism ulatub veel palju kaugemale. See on võrgus peaaegu kõikjale tunginud ja on kirjeldatav kui „uus kvaasi-imperialistlik võimustruktuur, mida domineerivad võimud rakendavad suurele hulgale inimestele ilma nende nõusolekuta“ – nii määratleb seda kolonialismi jätkumist inimõiguste advokaat Renata Avila.
  Avila on Guatemala aktivist ja digitaalse kolonialismi tuntumaid kriitikuid. Ametlikult mittetulundusühinguna toimiva Mozilla Foundationi väljaandes „Internet Health Report“ kritiseerib ta eelkõige poliitika ja tehnika tihedat läbipõimitust. Näiteks andis USA valitsus 2019. aasta sügisel Venezuela rahutustele reageerides ameerika ettevõttele Adobe korralduse blokeerida Venezuelas pilveteenuste osutamine. Avila esindab seetõttu arvamust, et eelkõige oleks vaja karmimaid seadusi kartellide jaoks ja tehnikat, mis teeniks avalikkuse huve. Ta nõuab alternatiive üleilmset internetti valitsevatele kontsernidele, nagu Amazon, Facebook, Google jt. Tugevdada tuleb kohalikke algatusi. „Decolonize the Internet!“ – selline on tema üleskutse.
 
Ent tihti ei õnnestu kohalikel alternatiividel läbi lüüa juba üksnes seetõttu, et paljudes maailma piirkondades ei ole juurdepääsu internetile või on ühendused liiga aeglased. Tegemist on dilemmaga, sest üleilmsete ettevõtete pakkumisi kasutatakse loomulikult ka paljudes globaalse lõuna piirkondades. Ka seal osutavad internetihiiglased vägagi hea meelega oma teenuseid, aga muidugi mitte tasuta. Ent kuna raha on siin reeglina vähe, maksavad nende teenuste kliendid eelkõige oma isikuandmetega Nii käivitas Facebook 2014 mõnes Aafrika ja Lõuna-Aasia riigis oma internetiteenuse „Free Basics“. Tegemist on rakendusega, mis võimaldab kasutada piiratud võimalustega internetti. See on eelkõige loodud viletsa taristuga piirkondade jaoks ja näitab valitud lehekülgi tasuta, paljusid teisi lehekülgi pole aga üldse võimalik avada. „Free Basics“ teenuse kasutamise eeltingimuseks on Facebooki kontoga sisselogimine, seega ka isikuandmete kasutamise lubamine.
 
India keelas selle teenuse 2016. aastal ja kuulub koos teiste riikidega digitaalse kolonialismi selliste vormide innukate kritiseerijate hulka. Seejuures on reeglina tegemist riikidega, kellel on koloniaalne minevik ja kellel tänapäeval on suhteliselt hästi väljaehitatud taristu. Nad suudavad edendada enda teenuseid ja seeläbi ka kohalikku majandust. Paljud kohalikud aktivistid kritiseerivad aga ka seda tendentsi, kuna nad ei näe selles andmekaitse olukorra paranemist. (Enamasti) USA ettevõtete asemel saavad siis kasutajate andmetele juurdepääsu lihtsalt kohalikud valitsused ja ettevõtted. Siin kasutatakse digitaalse kolonialismi narratiivi ära oma poliitilise tegevuskava edendamiseks.
 
Neid raamtingimusi arvestades ei ole ka üllatav, et internetis kättesaadavad teadmised on kõike muud kui tasuta ja objektiivsed. Näiteks Vikipeedia: enamus sealsetest (ja selle juurde kuuluva avatud Wikimedia võrgustiku) autoritest on mehed ja paljud neist omakorda valged; nad kirjutavad tihti privilegeeritud ja ühekülgsest vaatenurgast. „Ainult 20% Wikimedia kaastöölistest on pärit globaalsest lõunast,“ konstateerib india internetiaktivist ja autor Anasuya Sengupta ühes Deutsche Wellele antud intervjuus. Vikipeedia mitmekesisemaks ja objektiivsemaks muutmiseks asutas ta grupi „Whose Knowledge?“
 
Vikipeedia autorite iga-aastane kohtumine „Wikimania“ toimus 2018 Kaplinnas ja seega esimest korda Saharast lõunas asuvas Aafrikas. Eelkõige just Aafrika mandri teadmised on alaesindatud: ülemaailmsest 70 000 aktiivsest Vikipeedia autorist on üksnes umbes 14 000 pärit globaalse lõuna riikidest. Lõuna-Aafrika Wikimediat esindava Dumisani Ndubane sõnade kohaselt on neist Aafrikast pärit vähem kui 1000. See peab muutuma.

Jutuvestmistraditsioone ei ole võimalik digitaliseerida

Ent kas teadmised on midagi väärt üksnes siis, kui need on võrgus arhiveeritud? Uus-Meremaa aktivist Karaitiana Taiuru vastab sellele küsimusele maooride vaatenurgast ning viitab sellele, et mitte kõik teadmiste vormid ei ole kirjalikult fikseeritud ja seega ei saa neid ka digitaalselt arhiveerida. Taiuru toob eriti esile paljude põliskultuuride suulisi jutuvestmistraditsioone.
 
Digitaliseerimise käigus toimub tihti teadmiste kinnistamine üksnes vastavalt läänelikele ja kindlakskujunenud jutuvestmismustritele. Taiuru jaoks jääb igasugune teadmine internetis alati hierarhilisse kultuuri lõimituks, „tehnikasse kätketud koloniaalseks vaatenurgaks“.
 
Digitaalse kolonialismiga tegelemise raames tuleb järjest rohkem impulsse kujutavast kunstist, eelkõige meediakunstist. „Küberfeministidena“ kritiseerivad paljud kunstnikud võrgu koloniaalseid võimustruktuure, kasutades täpselt samu digitaalseid vahendeid. Näiteks Prantsuse Guajaana videokunstnik Tabita Rezaire näitab oma töödes varaste 2000. aastate algelist internetiesteetikat. Ta läheb sellega tagasi interneti utopistlike juurte juurde. Oma töös „Deep Down Tidal“ töötab Rezaire värelevate piltide, moonutatud häälte ja segadusse ajavate animatsioonidega. Tema videotes kaovad figuurid meremaailmadesse, mille põhjas lebavad need internetikaablid, mis eelkõige globaalse põhja riike üksteisega ühendavad, ja esitavad süüdistusi eelarvamuste kohta digitaalses ruumis.
 
Inimõiguste advokaat Renata Avila Guatemalast soovib, et digitaalse kolonialismi kriitikud ühineksid. Oluline oleks internetti paljudes kohtades tasapisi ümber kujundada. Ta teab väga hästi, et dekoloniseeritud, õiglane ja diskrimineerimisvaba internet jääb alati utoopiaks. Selles osas ei erine digimaailm analoogmaailmast.