Ilus uus maailm?

Meil kõigil on vähemalt üks digitaalne identiteet! Digitaalsus ei kujunda enam ammu mitte ainult meie igapäevaelu tehnilist osa, vaid üha enam ka meie sotsiaalset struktuuri.

Monet, van Gogh, Richter – kunst on paratamatult seotud nendega, kes selle lõid. Kuidas muutub see suhe siis, kui algoritmid muutuvad loominguliseks? Kunstnike uuest rollist.

Edusammud tehnikas on paljulubavad, ent toovad endaga tihti kaasa hoopis midagi muud. Nii läks 20. sajandi alguses pesumasinaga ja tänapäeval võib nii minna tehisintellektiga.

Pimevõrku peetakse interneti pahaks vennaks, relva- ja narkoäri toimumise kohaks ning pedofiilide ja terroristide paradiisiks. Tegelikult pole see aga sugugi nii sünge koht.

Korduskasutatav kohvitops või poes kilekotist loobumine: paljude sakslaste argipäev on muutunud keskkonnateadlikumaks ja suurenenud on iseenda vastutuse tajumine. 

Kui elus osalevad masinad, on ühiskonnal vaja uusi reegleid. Vestlus filosoof Johanna Seibtiga, kes on Aarhusi ülikooli uue teadusvaldkonna „robofilosoofia“ (robophilosophy) teadur ning selleteemalise, iga kahe aasta tagant toimuva konverentsi algataja.

Sari „Couch Lessons“ tutvustab algoritmiliste otsustussüsteemide võimalusi ja ohte. Uues osas arutlevad desarmeerimisekspert Angela Kane ja ameerika politoloog P. W. Singer tehisintellekti ja rahu teemal.

Kas meie põhiõigused kaitsevad inimest ka digiajastul? Saksamaa digivaldkonna eksperdid üritasid sellele küsimusele vastust leida, koostades Euroopa Liidu digitaalsete põhiõiguste harta. Vestlus Wolfgang Kleinwächteriga, ühega algatajatest.

Vajame tulevikus digitaalselt suveräänseid ja kultuuriliselt pädevaid kodanikke. Sest demokraatia vajab mõtlemist! Seetõttu nõuab Karlsruhe kunsti- ja meediakeskuse juht Peter Weibel uute hariduspoliitiliste, sotsiaalsete ja demokraatlike liikumiste algatamist ning muuseumide muutmist tasuta kodanikuhariduse kohtadeks.

Tehisintellekti roll meie ühiskonnas muutub üha tähtsamaks. Kuid kuidas me otsustame, mida teevad inimesed ja mida masinad?

Üks kontrollib kõiki: sellisena kujutas briti filosoof Jeremy Bentham (1748–1832) ette moodsat vanglat. Tema „panoptikumist“ sai „netopticon“ – internet, mida kontrollivad üksikud ettevõtted.

Viimastel aastatel on meile tekkinud diivanil istumise ja järjekorras seismise ajal uus enesekontrolli rituaal: me naeratame rahulolevalt, vaadates statistikat oma unekvaliteedi, menstruaaltsükli ja õpiedukuse kohta.

Kogutud andmete põhjal kodanikke premeerivad ja trahvivad algoritmid ehk nn algorithmic governance on Hiinas ja Indias juba ammu reaalsus. Kuid ka Saksamaal teevad arvutiprogrammid juba otsuseid, mis mõjutavaid paljusid inimesi.

Kuidas on võimalik ja kuidas tuleks tegelikkust määratleda virtuaalsete ja alternatiivsete reaalsuste, virtuaalreaalsuse prillide ja libauudiste ajastul?

Inimesed, kes oma pilte internetti riputavad, võivad kergesti deepfake’i sihtmärgiks langeda. Arvutid suudavad tänapäeval kasutada fotodelt pärit nägusid valeuudistes ja võltsitud pornovideotes. Liwen Qin tunneb muret tehnika uute võimaluste pärast.

Me ei puuduta ühtegi inimest ega eset nii palju kui oma nutitelefoni. Olga Yurkova on veendunud, et just sellepärast usume nutitelefonist loetavaid valeuudiseid eriti lihtsalt.

Internetti mõjutavad võimustruktuurid. Digitaalne kolonialism näitab, kuidas valitsevad hierarhiad ka üleilmses võrgustikus oma kohta kindlustavad. Ent aktivistide ja kunstnike vastupanu sellele tugevneb.

Ettekujutus, et meie reaalsus jaguneb analoogmaailmaks, kus on trammid, pärastlõunane kohv ja postkaardid, ning sellest kaugel asuvaks ühtedest ja nullidest koosnevaks digimaailmaks, kus on veebipoed ja World of Warcrafti mängijad, on ajale jalgu jäänud.

Juhiste samm-sammult järgimine, kuni probleem saab lahendatud: umbes nii töötavad algoritmid. See, mis ühest küljest lihtsustab ja loob struktuure, võib teisest küljest olla tihtipeale diskrimineeriv.