Sotsiaalne robootika
Õpime koos robotitega elama

Kui elus osalevad masinad, on ühiskonnal vaja uusi reegleid. Vestlus filosoof Johanna Seibtiga, kes on Aarhusi ülikooli uue teadusvaldkonna „robofilosoofia“ (robophilosophy) teadur ning selleteemalise, iga kahe aasta tagant toimuva konverentsi algataja - 2020. aastal toimus see 18.–21.augustini veebis.

Stefan Heidenreich

Proua Seibt, mis meid ees ootab, kui robotid elus osalema hakkavad?
 
Umbes kaks aastakümmet on robootikas olnud uus uurimissuund social robotics, sotsiaalne robootika; erinevalt tööstusrobotitest on niinimetatud „sotsiaalsed“ robotid ehitatud ja programmeeritud nii, et nad tekitavad oma välimuse, liikumismustrite, keeleliste reaktsioonide ja interaktiivsete funktsioonidega mulje sotsiaalsetest interaktsioonipartneritest. 
 
Huvitaval kombel olid algsed motiivid „sotsiaalselt intelligentsete“ robotite arendamiseks puhtalt teoreetilised, aga praktilised väljavaated ilmnesid kiiresti. Robotid, millega me saame ümber käia „nagu oleksid nad inimesed“ – nii sõnastas Cynthia Breazeal 2002 sotsiaalse robootika „unistuse“ – pakuvad esmapilgul võimalust asendada inimesi – või vähemalt inimese üksikuid tegevusi teiste inimestega tehtava koostöö raames. 
 
Tehisintellekti (artificial intelligence (AI)) uusimad arengud, eriti tunnete äratundmise ja kõnetöötluse vallas, tunduvad „sotsiaalset“ robootikat sellele unistusele tõepoolest järjest lähemale toovat ja juba hakkavad poliitiliste otsuste langetajad konkreetsemalt järele mõtlema sotsiaalsete robotite kasutamise üle eakate hoolduses, lastekasvatuses, teatavate kommunaalteenuste puhul jne. Jaapanis on sotsiaalse robootika arendamine sõnaselgelt seotud ühiskonna vananemise ja sellest tuleneva oskustööjõu puudusega, vt selle kohta Jennifer Robertsoni raamatut „Robo Sapiens Japanicus“ (2018). 

Avalik arutelu keskendub praegu eelkõige tehisintellekti tarkvaraprogrammide kasutamisega kaasnevatele saavutustele ja ohtudele, aga niipea kui see tarkvara „jalad alla saab“, tulenevad sellest juba hoopis teistsugused inimese tegevusse sekkumise mõõtmed, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Industry 4.0 loosung varjutab automation age'i (automatiseerimise ajastu) poliitilise mõõtme (McKinsey, 2017, „A Future that Works“), arvutades iga tegevuse jaoks välja selle automatiseerimise potentsiaali (automation potential). Praegu on suure sotsiaalse interaktsiooni osakaaluga tegevuste automatiseerimise potentsiaal pigem väike, aga mida enam edusamme teeme sotsiaalses robootikas, seda enam kasvab nende sotsiaalsete tegevuste automatiseerimise potentsiaal.
 
COVID-19 pandeemia avab täiesti uue perspektiivi „sotsiaalsete“ robotite kasutusvõimalustele telekommunikatsiooni vallas. Me oleme ju nüüd kõik kogenud, kui oluline on suhtlemise puhul see, et meie aju saaks suhtluspartnerit tajuda kolmemõõtmeliselt, füüsiliselt – pelk teabe edastamine võib Zoomi kaudu ju võimalik olla, aga otsustusprotsessid ja ühine loominguline mõtlemine on minu kogemuse kohaselt palju raskemad. Niinimetatud kommunikatsioonirobotid, mis võimaldavad füüsiliselt eraldatud vestluspartnerite signaale teises kohas „kehastada", teevad võimalikuks „kaugkohalolu" uued vormid.
 
Te tsiteerite „unistust“ ja mainite märksõna „robot revolution“ – kas „sotsiaalse“ robootika puhul on tegemist utoopiaga? 
 
Ma loodan väga, et meil õnnestub mitte lasta turul otsustada niinimetatud „sotsiaalsete“ robotite kasutamise üle, vaid võtta need kasutusele poliitilise meetmena ja reguleeritult, avaliku aruteluga väärtuste üle, demokraatlikult legitimeerituna. Selle võimaldamiseks peame aga looma uusi interdistsiplinaarseid teadusstruktuure, õppekavasid ja kutsealaprofiile, mis suudavad tagada, et ühiskondlik väärtusdiskursus ei sumbuks paanikatekitamisse või tehno-utopistlikesse unistustesse, vaid saaks toimuda teadmistepõhiselt. Täna on mitme Euroopa riigi poliitikas kombinatsioon ühelt poolt tehnoloogiale keskendunud innovatsioonijuhtimisest ja teiselt poolt humanities bashing’ust (humanitaarteaduste kritiseerimisest), mille tulemusena peetakse humanitaarteadusi ühiskondlikult ebaoluliseks ja seetõttu ka vähem rahastust väärivaks. Kui tahta, et „sotsiaalne“ robootika poliitilise meetmena õnnestuks, vajame keskse koostisosana kultuurialast ekspertteavet. Lihtsalt öeldes: mitte kunagi varem pole sotsiaal- ja humanitaarteadused olnud nii olulised kui praegu: mida enam tehnoloogia otse, sotsiaalse toimija rollis inimlike interaktsioonide psüühilisse ja füüsilisse ruumi tungib, seda enam on vaja ekspertteavet, mida inseneridel ei ole.

Et seda täpsemalt selgitada, lubage mul veel kord pöörduda tagasi „sotsiaalse“ roboti „unistuse“ juurde. Millest me seal õigupoolest unistame? Siin ei ole tegemist millegi uuega, inimese unistus mehaanilisest abilisest on igivana, ulatudes varasest antiikajast tänaseni, läbi lääne ja ida kultuuride kujutelmade. See on unistus väsimatust, vastupidavast abilisest, kellel on tihti ka üleinimlikud võimed või oskused. Hollywood pakub tänapäeval selle vana – ja psühholoogilisest vaatevinklist infantiilsena tunduda võiva – unistuse truusüdamlikke – nt R2D2 ja C3PO sarjas „Star Wars“ – või eneseiroonilisi – nt TARS filmis „Interstellar“ – versioone. Aga unistuse kultuuriajalooline pikaealisus ei taga selle poliitilist teostatavust. Unistused ei ole sidusad, ja eelkõige ei ole unistused täielikud. „Sotsiaalse“ robootika tegelikkus on äärmiselt mitmekihiline ja tõstatab süvitsiminevaid sotsiaal- ja väärtuspoliitilisi küsimusi, mida me seni ei oska isegi mõistlikult sõnastada, ammugi mitte neile vastata.
 
Me ei tohi meie tulevaste sotsiaalsete suhete kujundamist jätta (üksnes) noorte robootikute kultuurilise kujutlusvõime hooleks, kellel loomulikult on parimad kavatsused. On palju üksikuid uurimusi, aga praegu oleme veel väga kaugel sellest, et oskaksime hinnata laialdase kasutamise psühholoogilisi, sotsioloogilisi ja poliitilisi tagajärgi. Humanitaarteaduste ekspertteadmiste kaasamine võib aidata meil välja töötada sotsiaalse robootika kultuuriliselt jätkusuutlikku vormi, mida on võimalik ka poliitiliselt ellu rakendada.
 
Inimese ja roboti vahelise interaktsiooni uuringud (Human-Robot Interaction Research) on olemas umbes poolteist aastakümmet, kuhu on jõudnud praktilist kasutamist käsitlev arutelu?
 
Tegelikult peaks olema selge, et kui sekkutakse sotsiaalsesse tegelikkusesse uut laadi kvaasisotsiaalse toimijaga, tuleks kasutada kõigi asjakohaste teadusdistsipliinide ekspertteadmisi. Ent tänini töötatakse „sotsiaalse“ robootika ja HRI – Human Robot Interaction Research (inimese ja roboti vahelise interaktsiooni uuringud) – kallal eelkõige selliste erialadega nagu robootika, psühholoogia ja disainiuuringud, mis ei ole kooskõlas meie sotsiokultuurilise tegelikkuse mitmekihilisusega.
 
Väga lihtsustatult öeldes: üllataval kombel ei ole peaaegu üldse tõsiselt võetud panust, mida võivad anda antropoloogia ja filosoofia uute sotsiaalsete praktikate analüüsimisel, ja üllataval kombel ei ole ümberpöördult paljud antropoloogid ja filosoofid tänaseni märganud, milliseid olulisi ülesandeid „sotsiaalse“ robootika vallas lahendada tuleks. G. Verruggio kutsus 2004 üles sisustama roboeetikat (robo-ethics) ning koos kolleegidega panin Aarhusis 2014 aluse robofilosoofia uuele valdkonnale, kuna tegemist ei ole mitte üksnes eetiliste, vaid ka kaugeleulatuvate teoreetiliste küsimustega. Robofilosoofia konverentside seeria, mille asutasin ja mida korraldan koos kolleeg Marco Nørskoviga, on nüüdseks suurimad üritused, kus tegeletakse humanitaarteaduslike uuringutega sotsiaalses robootikas ja selle teemal (humanities research in and on social robotics). Me valmistame just ette konverentsi Robophilosophy 2020: Culturally Sustainable Robotics (Robofilosoofia 2020: kultuuriliselt jätkusuutlik robootika) 18.-21. augustini 2020, mis sedapuhku toimub veebis. Taanis oleme nüüdseks jõudnud nii kaugele, et ka ministeeriumi soovitustesse EL teadusuuringute robottehnoloogiaalase toetusmeetme jaoks on kultuurimõõde selgelt kaasatud, ja ka Saksamaal hakkab maad võtma arusaam, et kultuuriliselt jätkusuutlikke rakendusi on võimalik luua ainult interdistsiplinaarsete arendusmeeskondadega, milles humanitaarteadlastel on algusest peale kindel koht.

Palun selgitage ühe näite varal, milliseid küsimusi tõstatab „sotsiaalne“ robootika?
 
Kujutage endale ette, et McDonalds võtaks kõigis filiaalides kasutusele kauni naise välimusega müügirobotid. Milliseid kultuurilisi ja sotsiaalpoliitilisi signaale sellega välja saadetaks? Ja milliseid signaale saadetaks hooldatavatele ja nende omastele, kui vanadekodudesse hangitaks tõsterobotid, mis näevad välja nagu suured mängukarud? Nende küsimuste pädevaks käsitlemiseks on vaja eetika ja kultuuriliste ekspertteadmiste analüütilisi mõisteid ja meetodeid, mis sotsiaalse robootika multidistsiplinaarses repertuaaris ei ole veel kindlalt juurdunud. 
 
Robotieetika on juba pikemat aega juhtinud tähelepanu disainialaste otsustega saadetavate signaalide sotsiaalpoliitilistele mõjudele. Aga on ka veel sügavamaid probleeme. Teatavate omadustega sotsiaalsed robotid vallandavad inimese puhul teadvustamata sotsiaalse kognitsiooni mehhanisme. Oma „sotsiaalse aju“ tõttu kaldume teatava välimuse ja liikumismustritega roboteid mõistma vääriti kui liigikaaslasi ja isegi moraalseid subjekte. Meil on kalduvus omistada sellistele robotitele – mis isegi ei pea inimese moodi välja nägema – teadlikke kavatsusi, tundeid ja isegi õigusi. Sotsiaalne robootika püüdles esmalt selliste antropomorfiseerivate tendentside sihipärase ärakasutamise poole. Nüüdseks on muututud veidi ettevaatlikumaks. Tõsiasi, et me oleme nii valmid kaasama roboteid sotsiaalsete toimijate ja isegi moraalsete subjektide ringi, et me tunneme nende suhtes empaatiat ja isegi sümpaatiat, tekitab meie jaoks fundamentaalse probleemi, mis läheb eetikast kaugemale, nimelt kirjeldamisprobleemi. Sotsiaalsed robotid ei ole tööriistad – nad on midagi, mille jaoks meil veel ei ole kategooriat.

Meie sotsiaalne kognitsioon kallutab meid kasutama kirjeldusi, mis on ühtaegu nii valed kui ka mitte täiesti väärad. Robot ei „tunne ära“, „vasta“, „näe“, „küsi“, „too“ ega „vali“ midagi – selleks oleks tal vaja teadvust ja teisi kognitiivseid võimeid, mida me seni oleme pidanud üksnes inimesele omasteks. Sellised kirjeldused on seega valed. Teisalt: kui need kirjeldused oleksid õiged, redutseeriksime inimese sotsiaalse tegutsemise jaoks kasutatavaid mõisteid pelgalt välisele käitumisele – robot „tunneb mind ära“ on adekvaatne kirjeldus, kui võrdsustada „äratundmine“ teatava käitumisega. Selliseid redutseerivaid tõlgendusi kasutame tihti loomade puhul: koer tunneb oma peremehe ära ja tervitab teda. Aga siin on selge, et tegemist on teistsuguse, metafoorse „äratundmise“ ja „tervitamisega“, sest koer ei ütle ju: „Tore, et sa lõpuks ometi koju tulid!“
 
„Sotsiaalsete“ robotite puhul peame aga endalt küsima, milliste mõistete ja normatiividega tahame jätkata: kas peaksime jutumärgid „sotsiaalsete“ robotite puhul ära jätma? See tähendab, kas peaksime hüvasti jätma sotsiaalse toimimise vanade mõistetega ja lubama, et kõik, mis käitub teatavate mustrite kohaselt, on sotsiaalne toimija? Kui loomadel on õigused, siis miks mitte ka robotitel? Või kas peaksime vana mõistekäsituse alles jätma ja jääma selle juurde, et õigused on ainult sellel, kes kogeb teadvuse fenomenoloogiat ja sellest kõnelda oskab?
 
Siin jõuame teoreetilise filosoofia, ehk vaimu- ja ontoloogiafilosoofia, ning ka poliitilise filosoofia küsimuste juurde. Lääne demokraatlikud ühiskonnad legitimeerivad poliitilist autoriteeti valgustusajastust pärineva isikumõistega. „Sotsiaalne“ robootika seab nüüd küsimärgi alla selle isikumõiste, mis on väga tihedalt seotud inimliku sotsiaalse subjektiivsuse võimetega. Mais 2016 tegi Euroopa Parlament ettepaneku anda keerukatele robotitele elektrooniliste isikute (electronic persons) staatus. Järgnev arutelu näitas, kuivõrd vapustav on meie poliitilise mõtlemise jaoks, kui see, mis alati kokku on kuulunud – isik, sotsiaalne subjekt, mõistus, intelligents, tunne – järsku lahti rebitakse.
 
Tihti räägitakse, et robotid võtavad meilt töö ära. Mida Teie sellest arvate?
 
See on „sotsiaalse“ robootika sotsiaalpoliitiline mõõde, millele ma enne juba vihjasin. „Sotsiaalsete“ robotite ettevaatliku kasutamise puhul, mille arendamisel on juhindutud kultuuriliselt jätkusuutliku robootika põhimõtetest, arvan, et asi on pigem vastupidi, tekivad uued kutseprofiilid ja tähelepanu keskmes hakkab olema koostöö „sotsiaalsete“ robotitega. Seejuures on oluline täpselt uurida, millised koostöövormid – märksõnad: pelk koordineerimine versus koostöö versus meeskonnatöö – on võimalikud ja kasulikud. Eelkõige on oluline, kuidas neid kirjeldada tuleks, sest tegelikult, ja selles ju paradoks ongi, ei oska robotid (eesti keeles: töötajad) tegelikult tööd teha.

Filosoofiaalaseid ekspertteadmisi on järjest rohkem vaja, eriti kui poliitika langetab otsuse integratiivse sotsiaalse robootika kasuks, aga ka sellest sõltumatult. Juba praegu otsivad tehisintellektiga tegelevad ettevõtted nagu Deep Mind eetikuid. Aga, ja see sisaldub uue robofilosoofia valdkonna definitsioonis kui philosophy of, for, and by social robotics (sotsiaalse robootika filosoofia, loodud sotsiaalse robootika jaoks ja selle poolt), „sotsiaalne“ robootika võimaldab filosoofial ka uusi vorme võtta. Robofilosoofid saavad eetiliste probleemide jaoks välja pakkuda tehnilisi lahendusi ja neid ka eksperimentaalselt uurida. Näiteks uurime Aarhusis praegu, kas sotsiaalset ebavõrdsust, mis tööintervjuudel tuleneb soolistest eelarvamustest või muudest eelarvamustest, mis puudutavad töökohale kandideerijate välimust, on võimalik vähendada, kui kasutada vestluse jaoks neutraalse inimliku välimusega telekommunikatsioonirobotit.

Me kuuleme palju botidest (interneti robotitest) poliitilises kommunikatsioonis. Millega meil sel puhul tegemist on, võrreldes teie mudeliga?
 
Tegemist on erinevate asjadega. Meie ISR (integratiivse sotsiaalse robootika) mudeli puhul on tegemist füüsiliste, „sotsiaalsete“ robotite jaoks kultuuriliselt jätkusuutlike rakenduste arendamisega läbipaistvas, väärtustest juhinduvas, partitsipatiivses protsessis, mis kaasab kõigi asjakohaste erialade ekspertteavet ja eriti kultuurialaseid ekspertteadmisi. Botide puhul, mis praegu meie poliitilisi protsesse häirivad, alates kommunikatsioonist kuni valimistulemuste võltsimiseni, on tegemist pea täpselt vastupidise olukorraga – varjatud, manipulatiivsete protsessidega, mida juhib võimuiha.
 
Sõltumata poliitilise julgeoleku probleemidest, mis tulenevad automaatsest profileerimisest, alahindame minu arvates seda, kui palju praeguse tehisintellekti õppimisalgoritmid võivad õõnestada meie senist arusaama poliitiliste ja juriidiliste otsustusprotsesside põhjendatusest. Seni on need otsustusprotsessid juhindunud eetilistest normidest, mis omakorda olid paika pandud normatiivsete praktikate, näiteks ekspertide diskursuse abil. Nüüd hakkame me seda „ekspertide diskursuse reflektiivset tasakaalu“ asendama normide indutseerimise automaatse protsessiga, mis juhindub hulga mitteekspertide eetilistest intuitsioonidest, mis ei pruugi üldse olla representatiivsed. Täiesti põhimõtteliselt tekib küsimus, mil määral me jätame praktiliselt ja ka teoreetiliselt hüvasti inimmõistuse ja diskursiivsete protsessidega, mida me pikka aega olema kasutanud mõistlike otsuste langetamiseks. 

Stefan Heidenreich (carta.info) tegi intervjuu e-kirja teel.