Ilona Burka soovitab
Picknick im Dunkeln

Inglise koomik leiab end äkitselt täielikus pimeduses, mis võib olla tunnel. Ta liigub kombates edasi ja kohtab üht elusolendit, kes osutub Aquina Thomaseks. Nii algab ülikoomiline, kuid siiski haarav filosoofiline reis, mis on samas surmtõsine jutustus. Kuidas nad siin kokku said? Miks just nemad? Kaks inimest, keda lahutab seitsesada aastat; üks paneb inimesi naerma ja teine harib neid. Üks teeb inimeste rõõmuks mõttetusi ja teine otsib kõiges ja kõikjal mõtet. Üks on paks ja intelligentne, teine kõhetu ja kaugeltki mitte nii intelligentne.

Veidi sürreaalne ja imelik unenägu. Pimeduses ja segaduses kobamine, et valguse kätte jõuda. Natuke Beckettit, natuke Dante „Jumalikku komöödiat“ ja natuke bufonaadlikku stiili.

Järkjärgult avaneb mõlema isiku elulugu, hiilgavad meenutusstseenid on usutavad ja autentsed ning igaüks eraldi jutustust väärt. Aquina Thomas tunneb maailma ainult kuni aastani 1274 ja ei tea, kuidas naerda, ei mõista huumorit ja ei oska lihtsalt rõõmu tunda. Stan püüab talle selgitada maailma kulgu ja arengut ning leida samal ajal ise vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. Vestlustes tulevad ilmsiks uue aja väärtused, tekivad üha uued kummalised mõttemängud, filosoofilised diskussioonid usu, jumala olemasolu või mitteolemasolu, surma ja ka elu, mõtlemise ja naermise, uue ajastu kiiruse ja eluviisi üle. Ja kõik see selleks, et jõuda valguseni ja lõppu, elu lõppu. Nagu filmis pealkirjaga „Lõpp“.


Hanser Verlag