Sándor Tatár empfiehlt
Der letzte Satz

1911. aasta hilistalvel-varakevadel on 20. sajandi üks suurimaid ja tuntumaid muusikuid, helilooja ja dirigent Gustav Mahler auriku Amerika pardal teel New Yorgist koju Euroopasse. Ta tunneb ja teab, et on ravimatult haige – silme ette kerkivad mälestuspildid segunevad palavikuliste unenäovisioonidega. Märkimisväärse osa reisist veedab ta villatekkidesse mähituna teki ühes mõnevõrra tuulevaiksemas nurgas. Ainus inimene, kellega ta romaani „reaalajas“ mõne sõna vahetab, on laevapoiss, kes on praktiliselt ainult Mahleri teenistusse määratud. Kogu romaanis nimetuks jääv nooruk peab koguni vahendama abikaasade Alma ja Gustavi vahelisi teateid.

Ookean on vaikne ja saladuslik. Peale päevaaegade vaheldumise on ühe suure valge linnu juhuslik ilmumine ainus väline sündmus, kuid ka siin pole alati kindel, kas tegu on lihast ja luust olendi või nägemusega. Palavikuhood vaevavad nõrkenud Mahlerit, ta tunnetab lõpu lähenemist; loomulik, et elu tal filmina silme eest läbi jookseb. Nagu Tolstoi surev Ivan Iljitš oma teenriga on ka helilooja Mahler üksi oma valudega, oma abitusega, oma mälestuste ning vaiksel moel osavõtliku, teda tähelepanelikult toetava laevapoisiga.

Tugevalt kammerlikku, lihtsas keeles kirjutatud raamatut on kerge lugeda ja see pakub tegevustiku poolest ainult minevikust esile kerkivaid stseene. Enam-vähem kronoloogilises järjestuses, kuid samas ka mäletamise (ja osaliselt ka deliiriumi) kapriissusele omaselt üles äratatud sündmused ja episoodid Mahleri elust vahelduvad lõikudega, mida kirjeldatakse samuti ainsuse kolmandas isikus, kuid mida võib nende olemuse ja funktsiooni poolest vaadelda sisemonoloogidena.

Teadsime Gustav Mahlerit ühe oma aja tuntuima ja tunnustatuima muusikuna – ta oli väikest kasvu, juudi päritolu, sai nimetada üht tollase Viini seltskonna ihaldatuimat ja sarmikaimat daami (19 aastat nooremat Almat) oma naiseks, ning suutis muusikateatri etenduskontseptsiooni revolutsiooniliselt reformida tervelt kahes maailmakuulsas ooperimajas: Viini Hofoperis ja New Yorgi Metropolitan Operas (muidugi ei saa mainimata jätta ka oluliselt lühemat intermezzo’t 1888. kuni 1891. aastani, kui Mahler oli Budapesti ooperi direktor). Tänu Seethaleri romaanile on meil nüüd olemas üks võimalik ja sellisena ka usutavalt mõjuv versioon sellest, kuidas Mahler ise kõike seda kogeda – või meenutada – oleks võinud: mehena, isana, muusikuna.

Hanser Literaturverlage