1986. aastal Berliinis sündinud Paula Bulling õppis Halle/Saale kunsti- ja disainikõrgkoolis. Reisimist armastav illustraator ja kunstnik oli juba kooliõpilasena Ecuadoris, sellele järgnesid reisid Argentinasse, USAsse, Türki, Süüriasse, Liibanoni ja Iisraeli. Bulling elab Berliinis, veedab aga oma suved regulaarselt Prantsusmaal. 2012. aasta suvel oli ta Goethe Instituudi koomiksi-siirde raames Pariisis. Oma esimeses graafilises novellis “Varaste tõusjate maal“ (Im Land der Frühaufsteher) töötab Bulling pintsli ja akvarellvärvidega, alustades sel moel joonistamisprotsessi spontaansusega. Mis muudab noore autori jaoks illustratsiooni heaks? Elavus, rõõm, poeesia.
Hendrik Dorgathen – mitmekihiline plakatlikkus
1957. aastal sündinud Hendrik Dorgathen kuulub Euroopa iseseisvamate ja kõrgelt hinnatumate koomiksiautorite hulka. Pärast abituuriumi õppis Dorgathen Duisburgis kunstipedagoogikat ja evangeelset teoloogiat, alates 1983. aastast Esseni kõrgkoolis kommunikatsioonidisaini. Ta hakkas koomikseid joonistama juba varakult, kuid teenis elatist siiski illustraatorina. Dorgathen armastab popkultuuri, ta mängib virtuooslikult oma ikoonide silmnähtavate ja salapäraste tähendustega ning žongleerib tsitaatide ja vihjetega koomiksitele, filmidele, popmuusikale ja kujutavale kunstile. Tema koomiksid on mitmekihilisemad kui võiks arvata nende plakatlikkusest – nende kirjusus ei suuda pessimistlikku põhitooni varjata. 2012. aastal esitleti tema kogu loomingut Ruhri äärse Mühlheimi Kunstimuuseumis. See on au, mis on seni saanud osaks vaid vähestele tänapäeva koomiksikunstnikele ja illustraatoritele. Alates 2003. aastast tegutseb ta Kasseli kunstikõrgkoolis illustratsiooni ja koomiksi professorina.
Anke Feuchtenberger – sürrealistlikud pildimaailmad
Foto: Julia Steinigeweg
1963. aastal Ida-Berliinis sündinud Anke Feuchtenberger on saksa Independent-koomiksite Grand Dame. Tema töö on äärmiselt mitmetahuline, see hõlmab maale, joonistusi, plakateid, trükigraafikat, kostüüme, marionette, joonisfilme ja loomulikult ka koomikseid. Tema varasemates koomiksites domineerisid kandilised kontuurid, mis meenutavad oma kujunduses puu- ja linoollõiketrükke. Hiljem kasutas kunstnik joonistamiseks sütt ja pliiatsit. Tema jutustustes on sageli sürrealistlikud motiivid ja krüptilised sõnastruktuurid; tema töö keskseteks teemadeks on soolisus ja füüsilisus. Tänu pedagoogilisele tegevusele Hamburgi rakendusteaduste kõrgkoolis, kus ta tegutseb alates 1997. aastast illustratsiooni professorina, kujundas ja ergutas ta saksa illustraatorite ja koomiksikunstnike uut põlvkonda nagu Sascha Hommerit, Arne Bellstorfi ja Birgit Weyhet. Koos Stefano Ricciga rajas ta Mami kirjastuse, kus avaldatakse noorte kunstnike lugusid.
Flix – pilapildid, koomiksid, illustratsioonid
„Mis on Teie elus huvitavam kui teiste inimeste omas?“, küsis eksamiameti proua kommunikatsiooniüliõpilaselt Felix Görmannilt alias Flixilt, kui viimane registreeris oma diplomitöö teemaks „Autobiograafia“. Tema lõputööd „Kangelane“ saatis edu ja Erlangeni koomiksisalongis pälvis see 2004. aastal isegi Maxi ja Moritzi auhinna. 1976. aastal sündinud Flix elab ja töötab vabakutselise illustraatori ja koomiksikunstnikuna Berliinis. Põhikohaga teenib ta elatist regulaarsete koomiksitega ajalehtedele, nende seas on sarjad „Faust“ ja „Don Quijote“ päevalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung, mis on vahepeal välja antud ka raamatutena. Palju positiivset tagasisidet sai illustraator, pilapiltide ja koomiksite joonistaja ka oma graafilise novelli „Seal oli kunagi midagi ...“ (Da war mal was ...) eest, mis räägib loo endisest jagatud Saksamaast ja mis samuti ilmus esialgu ajalehekoomiksina (ajalehes Tagesspiegel).
Aisha Franz – noored lood
1984. aastal sündinud Aisha Franz õppis Kasseli kunstikõrgkoolis Hendrik Dorgatheni juures ja tegutseb praegu koomiksikunstnikuna Berliinis. Tema debüütalbum „Alien“ ilmus 2011. aastal ja see räägib ühest kümneaastasest tüdrukust, kelles peitub ebamaine olevus. Koomiks on Franzi jaoks „kõige huvitavam võimalus lugude jutustamiseks“. Koomiksite joonistamisest ta siiski veel ära elada ei saa, oma sissetuleku teenib ta illustratsioonide, loengute ja muu kõrvaltööga. Koos kuue teise Berliini kunstnikuga lõi Franz oma kirjastuse ja kollektiivi „The Treasure Fleet“.
Jens Harder – kolossaalsed koomiksieeposed
„Leviathani“ eest, mis on fantaasiarikas ja kolossaalne koomiksieepos vaalast, sai Jens Harder Erlangeni koomiksisalongis 2004. aastal Maxi ja Moritzi auhinna parima saksakeelse koomiksi eest. Koomiksi „Beta... Civilisations, Part 1“, s.o triloogiana mõeldud evolutsiooniloo teise osa kallal töötas Harder neli aastat. Siin jutustab ta inimeste tegutsemisest, esimeses osas käsitles ta 352 leheküljel ja 2000 paneelil maailma tekkimist neljateistkümne miljardi aasta jooksul. 1970. aastal sündinud kunstniku loomingus on ka rohkelt südamlikult kujundatud vihik-publikatsioone, mis on kvaliteetselt trükitud ja milles ilmneb tema tasakaalustatud vormi- ja värvianne. Jens Harder õppis graafikat Berliin-Weiβensee kunstikõrgkoolis ning tegutseb Berliinis vabakutselise graafiku ja illustraatorina.
Isabel Kreitz – õhustikuliselt tihke, ajalooliselt täpne
1967. aastal sündinud hamburglane Isabel Kreitz kuulub Saksamaa kõige ambitsioonikamate koomiksikunstnike hulka. Oma koomiksites käsitleb ta noortekultuuri kui nähtust, aga ka seda seotult saksa ajaloo ajalooliste ja poliitiliste sündmustega. Oma peategelased paneb ta ikka ajaloolisse konteksti, enamasti lokaalselt Hamburgiga seotult; oma koomiksite jaoks uurib ta ülihoolikalt ja piinlikult täpselt ajaloolisi tegevuskohti ning loob oma realistliku joonistamisstiiliga muljetavaldavaid ja samaaegselt õhustikuliselt tihkeid stsenaariume. Oma koomiksi adaptsioonidega Erich Kästneri klassikatest nagu „Punktike ja Anton“ (Pünktchen und Anton) (2009) või „Emil ja detektiivid“ (Emil und die Detektive) (2008) pöördub ta ka laste ja noorte poole. 2002. aastal autasustati Isabel Kreitzi 15. Erlangeni koomiksifestivalil kui parimat saksa kunstnikku Maxi ja Moritzi auhinnaga.
Ulli Lusti üheks kaubamärgiks on halastamatu pilk oma isikule ja teda ennast ümbritsevale ühiskonnale. Kunstnik, kes sündis 1967. aastal Viinis ja kasvas üles vagas katoliiklikus ümbruses, lahkus 15-aastaselt koolist ning läks Viini disaini ja moekunsti kutsekooli. Linnas õppis ta tundma punk-maastikku ja otsustas rännata Itaaliasse. Itaalia seiklustest räägib ka tema auhinnaga pärjatud graafiline novell „Täna on sinu järelejäänud elu viimane päev“ (Heute ist der letzte Tag vom Rest deines Lebens), mille kallal ta töötas neli aastat. Alates 1995. aastast töötab Ulli Lust Berliinis, linnas, kus ta „saab end kunstiliselt kõige paremini avada“. Berliin-Weiβensee kunstikõrgkoolis õppis ta „narratiivse joonistamise kunsti“. Erlangeni koomiksisalongis pälvis Ulli Lust 2004. aastal parima saksakeelse kunstniku auhinna. Lisaks käitab ta kirjastust ekraanikoomiksi „Electrocomics“ jaoks.
Berliini koomiksikunstnikul Mawilil, kes sündis 1976. aastal Markus Witzeli nime all, on õnnestunud teha seda, mis seni on õnnestunud vaid vähestel. Lühikese aja jooksul ja kohe oma esimeste töödega vallutas ta tuulekiirusel koomikseid lugevate inimeste südamed ja veenis kõiki kriitikuid. Üheks selle põhjuseks on kahtlemata tema võluv ja aus viis, millega ta jutustab oma autobiograafilisi läbielamisi. Oma ekstreemselt isiklikud lood lavastab ta osavalt ja ladusalt virtuoossetel lehekülgedel, mida arranžeerib meisterlikult vahelduvate perspektiividega. Mawili igapäevased noorukilood on portree kahekümnendate alguses olevast põlvkonnast, kes otsib oma identiteeti. Tema uusim publikatsioon „Lastemaa“ (Kinderland) sai Erlangeni koomiksisalongis 2014. aastal parima saksakeelse publikatsiooni auhinna.
1969. aastal sündinud Birgit Weyhe lugude ja joonistuste tugevus seisneb stiilivahendite vähendamises ja väga tihedas jutustamislaadis. „Minul algab iga lugu sõnaga“, selgitab Weyhe oma meetodit. Kõigepealt peab tal olema kõik üles kirjutatud ja alles siis saab ta joonistamisega alustada. Sellele järgneb mitmekihiline loominguline protsess: „Paneelide esimesed pliiatsijoonistused on rohmakad, nad aitavad üksnes orienteeruda. Tegelik töö algab tuši ja pintsliga“, räägib Weyhe. Selline töömeetod viib selleni, et aja jooksul muutuvad kõvasti ka lood: jutustuses „Taevas on aastalaat“ (Im Himmel ist Jahrmarkt) langes rohkem kui kolmandik joonistusi välja. Weyhe pühendus joonistamisõpingutele alles 33-aastaselt, ta õppis Hamburgis rakendusteaduste kõrgkoolis, muuhulgas ka Anke Feuchtenbergeri juures. Ta töötab dotsendina ning illustraatorina ajakirjadele ja ajalehtedele. Iga kahe või kolme aasta tagant valmib uus graafiline novell.
