Kirjablogi
Räpane elekter

Ütle, Jaan Tamm, kas te olete tõesti räpakustid?

Räpakustiks (Schmutzfink)  nimetatakse saksa keeles kedagi, kes on räpane, kuigi tegelikult tähendab see vinti, kes võtab tolmu- või liivavanni, et tüütutest parasiitidest vabaneda, kui vett parasjagu käepärast pole. Seda protseduuri teevad vindid üsna tihti, sest kuivanud pinnast leidub igal pool. Ei Eestis ega mujal pole mina isiklikult aga inimesi midagi sellist tegemas näinud. Sellegipoolest nimetas Saksa päevaleht taz Eestit mõni kuu tagasi Euroopa  räpakustiks. Miks autor küll nii ütles? Ta lihtsalt vaatas, kuidas Eestis energiat toodetakse ja see, armas Jaan, on tõepoolest üsna räpane asi, sest suur osa Eesti elektrist toodetakse endiselt põlevkivist. Osaliselt ökoloogilise, taastuva energia osakaal kogu energiatoodangust koguni väheneb. „Ainsa EL-i liikmesriigina on Eestil õnnestunud taastuvate energiaallikate osakaalu primaarenergiavarustuses aastatel 2009 kuni 2014 vähendada,“ öeldakse artiklis. 2017. aasta kliimakaitseindeksis jäi Eesti koguni Alžeeriast, Hiinast ja Valgevenest tahapoole ning edestas napilt Venemaad.

See üllatas mind tõsiselt, sest tegelikult oled nii sina kui ka teised eestlased tõelised loodusearmastajad. Kui ilm vähegi lubab, veedate iga vaba hetke väljas looduses, pühadesse kividesse, allikatesse ja muusse säärasesse uskumine on üsna levinud ning koguni puude kallistamine pole ebatavaline. Kuid just energia tootmiseks kasutatakse kõigist võimalikest viisidest kõige keskkonnakahjulikumat – põlevkivi. Selleks kaevatakse maapõuest välja tohutu kogus kivimit ja eraldatakse sellest keerulise meetodi abil kerogeen, mis seejärel kohe lihtsalt põletatakse. Alles jäävad surnud kuumaastikud kaevandustes, hiiglaslik hunnik kivijäätmeid ja tohutu hulk süsinikdioksiidi. Viimase lasete te endale ninna puhuda värskel tuulehool, mis siin, Eestis, peaaegu katkematult puhub ja mis sobiks ju tegelikult ise hästi elektritootmiseks.

Muidugi ei ole suured tuulepargid ilus vaatepilt. Saksamaal nimetatakse seda vahel maastiku sparglistumiseks. Eesti rahvastikutiheduse juures – 29 elanikku ruutkilomeetri kohta, mis on vaid veidi suurem kui Kuul – leiaks aga ilmselt mõne koha, kus liiga palju inimesi end häirituna ei tunneks. Ja hiiglaslikud pealmaakaevandused põlevkivi kättesaamiseks Ida-Eestis ei ole ka just kõige ilusamad.

Seega on päris räpavarblaste ja teie, eestlaste, vahel siiski erinevus: esimesed eelistavad võimalusel alati tolmuvannile puhast veevanni. Ja teil, armas Jaan, oleks olnud küll võimalus toota puhast energiat, kuid teie otsustasite vabatahtlikult (vähemasti alguses) mustema variandi kasuks.

Kui see teid lohutama peaks, siis pole te ainsad. Eelkõige Ida-Saksamaal asuvas Lausitzis ja Ruhri piirkonnas kaevatakse veel tänapäevalgi terveid külasid üles, et saada pruunsüsi elektrijaamade jaoks, mis kuuluvad Euroopa suurimate saastajate hulka. Ja Saksa autodest on parem üldse mitte rääkida ...
 
Tervitades
Martinus Mancha