Kunst
Sõda tuleb tõlkida kunsti keelde
Traumat tuleb tõlkida, sõda tuleb tõlkida – eri keeltesse ja meediumitesse.
Putini käsust Vene vägedele alustada sissetungi Ukraina aladele kuulsin 24. veebruari hommikul, kui kuulasin Eesti vabariigi aastapäeva puhul peetud tseremoonial hommikuses talvekarguses esinejate kõnesid. Kas tõesti on see juhtunud? Eelneval õhtul oli jutuks tulnud olukord, et Vene väed on Ukraina piiri äärde kogunenud. Selline ettevalmistus võis tähendada vaid üht. Sõnumeid sõjast oli raske vastu võtta, eriti just päeval, mil Eestis oma vabadust tähistasime. Vabas Eestis kasvades pole ma suurt tähelepanu sellistele tunnetele või mõttekäikudele pühendanud, kuid lähiriigis peetav verine sõda ei saanud mind külmaks jätta.
Päevade möödudes jõudsid minuni sotsiaalmeedia ja uudistesaadete vahendusel koletud pildid ja kirjeldused sõjatandrilt. Esmakordselt on meil võimalik jälgida sõjategevuse arengut reaalajas, näha maha pommitatud linnu, kaotatud inimelusid, varemeis kodusid. Pikalt üles ehitatud vabadus on kadunud päevadega.
Neil päevil on mulle palju mõtteainest pakkunud argument, kas sõjakoledusi, just piltide ja videote näol, peaks laiema üldsusega sellistes kanalites jagama? Vastus on muidugi jaatav, olenemata sellest, kui võikad need kaadrid olla võivad. Veel enam, on oluline rääkida nendest juhtumitest mitte ainult uudistes, vaid ka muusikas, tantsukunstis, filmis, kirjanduses, teatrikunstis, kujutavas kunstis. Iga meedium on vajalik info vahendamiseks.
Kunst annab võimaluse sõja ja selle kuriteod kultuurimällu söövitada. See on oluline, et säiliks mälestus olnust, aga ka võimalus olnut pidevalt ümber mõtestata ja uuesti seedida, seda tulevastele põlvedele tutvustada. Eriti teravalt on eestlaste kultuurimälus olemas mälestused sõdadest – mille keerisesse on ka eestlased sattunud – just seepärast, et neid on palju kunstis kujutatud. Toon näiteid filmikunstist – “Nimed marmortahvlil”, “Tuulepealne maa”, “1944”, “Somnambuul”, “Seltsimees laps”, “Risttuules”. Kõik need linateosed ei kujuta otsest sõjategevust. Näiteks keskendub “Somnambuul” noore naise Eetla tunnetele ja emotsioonidele, kui ta jätab Teise maailmasõja ajal kalurikülast paadiga põgenemata, et olla koos oma majakavahist isaga. Mingil ajahetkel jõuavad kalurikülla ka Vene sõdurid, ning nende ohvriks langeb ka Eetla, keda vägistatakse. Nägin “Somnambuuli” selle aasta jaanuari alguses, filmiseansi järel toimus ka arutelu filmi režissööri Sulev Keedusega. Vestluses mainis Keedus, et filmi ilmumise ajal said vägistamist kujutavad stseenid palju kriitikat, justkui oleksid need olnud filmitegijate võikad mõtted. Režissöör rõhutas aga, et naistevastane vägivald on üks sõja osadest. Sama mõtet kordasid ka Susanna Veevo ja Birgit Poopuu hiljutises Kuku raadio saates “Välismääraja”. Jaanuaris oli see midagi, millele ma polnud kunagi varem osanud mõelda. Paar kuud hiljem aga seisin silmitsi uudistega Butšast.
Teine film, mis keskendub samuti just tsiviilelanike elule, on “Seltsimees laps”. Filmi keskmes on ENSV-s kasvav koolieelik Leelo, kelle ema ta silme all arreteeriti ja hiljem asumisele saadeti. Paralleelselt üritab laps tulla toime ema kaotusega, aga ka uue riigikorra mõistmisega. Ilmselgelt on seda kõike liiga palju. Filmi üheks peamiseks motiiviks on nende sündmuste kõrval kujutada lapse traumat, ning tuua vaataja pilk nende laste igapäevaellu, kes sõja tagajärgedega üles pidid kasvama.
Nii “Somnambuul” kui ka “Seltsimees laps” on filmid tavaliste inimeste eludest, keda võõrvõimude omakasu kurjalt ära tarvitab. Otseste sõjafilmide kõrval, kus näeme kaevikutes või lahinguväljadel sõdureid on oma kultuuriline väärtus, kuid tähtis on tuua vaataja pilk ka igapäevaellu, mida sõja puhkedes pausile panna ei saa. Sõjas kaotavad kõik, ning selle kujutamine läbi kunsti mängib olulist rolli kultuurimälu säilitamisel.
Sõja kujutamisel kunstis võib olla ka teistsuguseid väljundeid. Kunstil on võime õpetada, ennast vahendada ja kirjeldada, mis tähendab, et sõjast tulenevat traumat kunstilises tekstis analüüsides pakub see inimestele võimalust õppida eri kultuurikogemuste kohta ja ennast aktiivselt harida. Mida rohkem üks kultuuriruum ennast vahendab ja kommunikeerib, seda avatumaks ta muutub.
Traumat tuleb tõlkida, sõda tuleb tõlkida – eri keeltesse ja meediumitesse. Tuleb teha filme, lavastusi, maalida, laulda, tantsida, ennast väljendada. Kõik eelmainitu annab aluse teadvustamiseks, õppimiseks, paranemiseks. Sõja ees silma kinni panemine ja põgenemine ei vii kuskile. Et sõda ja sellega kaasnevaid tundeid oleks kergem seedida ja aktsepteerida, tuleb leida lepitust, oma tunnetega rahu teha. Selleks ongi oluline endast kõik läbi lasta, oma tundeid mitte peita ja varjata, vaid neid igal võimalusel kuidagi läbi seedida, et nendest tunnetest jääks vaid mälestus, mis inimest seestpoolt katki ei näri. Seepärast on ka oluline, et oleksime kursis sõja keerdkäikudega, et me ei jääks teadmatusse, sest teadmatus närib rohkem kui kohutavad pildid internetiavarustes. Ilma teadmisteta ei kasva ka kultuur, ning harimata jäävad nii kaasaegsed kui ka tulevad põlved.
Päevade möödudes jõudsid minuni sotsiaalmeedia ja uudistesaadete vahendusel koletud pildid ja kirjeldused sõjatandrilt. Esmakordselt on meil võimalik jälgida sõjategevuse arengut reaalajas, näha maha pommitatud linnu, kaotatud inimelusid, varemeis kodusid. Pikalt üles ehitatud vabadus on kadunud päevadega.
Neil päevil on mulle palju mõtteainest pakkunud argument, kas sõjakoledusi, just piltide ja videote näol, peaks laiema üldsusega sellistes kanalites jagama? Vastus on muidugi jaatav, olenemata sellest, kui võikad need kaadrid olla võivad. Veel enam, on oluline rääkida nendest juhtumitest mitte ainult uudistes, vaid ka muusikas, tantsukunstis, filmis, kirjanduses, teatrikunstis, kujutavas kunstis. Iga meedium on vajalik info vahendamiseks.
Kunst annab võimaluse sõja ja selle kuriteod kultuurimällu söövitada. See on oluline, et säiliks mälestus olnust, aga ka võimalus olnut pidevalt ümber mõtestata ja uuesti seedida, seda tulevastele põlvedele tutvustada. Eriti teravalt on eestlaste kultuurimälus olemas mälestused sõdadest – mille keerisesse on ka eestlased sattunud – just seepärast, et neid on palju kunstis kujutatud. Toon näiteid filmikunstist – “Nimed marmortahvlil”, “Tuulepealne maa”, “1944”, “Somnambuul”, “Seltsimees laps”, “Risttuules”. Kõik need linateosed ei kujuta otsest sõjategevust. Näiteks keskendub “Somnambuul” noore naise Eetla tunnetele ja emotsioonidele, kui ta jätab Teise maailmasõja ajal kalurikülast paadiga põgenemata, et olla koos oma majakavahist isaga. Mingil ajahetkel jõuavad kalurikülla ka Vene sõdurid, ning nende ohvriks langeb ka Eetla, keda vägistatakse. Nägin “Somnambuuli” selle aasta jaanuari alguses, filmiseansi järel toimus ka arutelu filmi režissööri Sulev Keedusega. Vestluses mainis Keedus, et filmi ilmumise ajal said vägistamist kujutavad stseenid palju kriitikat, justkui oleksid need olnud filmitegijate võikad mõtted. Režissöör rõhutas aga, et naistevastane vägivald on üks sõja osadest. Sama mõtet kordasid ka Susanna Veevo ja Birgit Poopuu hiljutises Kuku raadio saates “Välismääraja”. Jaanuaris oli see midagi, millele ma polnud kunagi varem osanud mõelda. Paar kuud hiljem aga seisin silmitsi uudistega Butšast.
Teine film, mis keskendub samuti just tsiviilelanike elule, on “Seltsimees laps”. Filmi keskmes on ENSV-s kasvav koolieelik Leelo, kelle ema ta silme all arreteeriti ja hiljem asumisele saadeti. Paralleelselt üritab laps tulla toime ema kaotusega, aga ka uue riigikorra mõistmisega. Ilmselgelt on seda kõike liiga palju. Filmi üheks peamiseks motiiviks on nende sündmuste kõrval kujutada lapse traumat, ning tuua vaataja pilk nende laste igapäevaellu, kes sõja tagajärgedega üles pidid kasvama.
Nii “Somnambuul” kui ka “Seltsimees laps” on filmid tavaliste inimeste eludest, keda võõrvõimude omakasu kurjalt ära tarvitab. Otseste sõjafilmide kõrval, kus näeme kaevikutes või lahinguväljadel sõdureid on oma kultuuriline väärtus, kuid tähtis on tuua vaataja pilk ka igapäevaellu, mida sõja puhkedes pausile panna ei saa. Sõjas kaotavad kõik, ning selle kujutamine läbi kunsti mängib olulist rolli kultuurimälu säilitamisel.
Sõja kujutamisel kunstis võib olla ka teistsuguseid väljundeid. Kunstil on võime õpetada, ennast vahendada ja kirjeldada, mis tähendab, et sõjast tulenevat traumat kunstilises tekstis analüüsides pakub see inimestele võimalust õppida eri kultuurikogemuste kohta ja ennast aktiivselt harida. Mida rohkem üks kultuuriruum ennast vahendab ja kommunikeerib, seda avatumaks ta muutub.
Traumat tuleb tõlkida, sõda tuleb tõlkida – eri keeltesse ja meediumitesse. Tuleb teha filme, lavastusi, maalida, laulda, tantsida, ennast väljendada. Kõik eelmainitu annab aluse teadvustamiseks, õppimiseks, paranemiseks. Sõja ees silma kinni panemine ja põgenemine ei vii kuskile. Et sõda ja sellega kaasnevaid tundeid oleks kergem seedida ja aktsepteerida, tuleb leida lepitust, oma tunnetega rahu teha. Selleks ongi oluline endast kõik läbi lasta, oma tundeid mitte peita ja varjata, vaid neid igal võimalusel kuidagi läbi seedida, et nendest tunnetest jääks vaid mälestus, mis inimest seestpoolt katki ei näri. Seepärast on ka oluline, et oleksime kursis sõja keerdkäikudega, et me ei jääks teadmatusse, sest teadmatus närib rohkem kui kohutavad pildid internetiavarustes. Ilma teadmisteta ei kasva ka kultuur, ning harimata jäävad nii kaasaegsed kui ka tulevad põlved.