Kunst
Minu side muusikaga: kohustusest sai ajaga armastus
Muusika. Mõnele on see lihtsalt miski, mida saab kuulata, armastada või vihata, mis võib viia mõtiskluste lainele, aidata maha rahuneda või vastupidi ergutada. Mõnele on muusika aga kogu elu, muuhulgas ka minule.
Seitsmeaastaselt läksin muusikakooli klaveri eriala õppima. Siis ei vedanud mul õpetajaga. Meil ei tekkinud vastastikust lugupidamist ning ei õnnestunud sõpradeks saada. Jah, ta õpetas mind nooti lugema ja selle järgi mängima, kuid kõige olulisemat ta mulle siiski ei õpetanud: kuidas muusikat tunnetada ja armastada.
Siis sain 10-aastaseks. Ühelt poolt tähendas see uut elu, uut linna, uut muusikakooli ja uut õpetajat, teiselt poolt olin ma ikka veel laps, kes polnud õppinud muusikat armastama. Siis oli klaverimäng mulle üks järjekordne kohustus, midagi vooditegemise või korteri koristamise laadset. Uues keskkonnas pidin tõepoolest vaeva nägema: lõpuks ometi algas tõeline õppimine! Sellest ajast ei vajutanud ma enam klahve mõtlematult, üritades vältida eksimusi masinlikult sisse harjutatud liigutustes. Minu sõrmede alt tuli muusikat: tõelist, elavat ja tundeküllast. Seda võib võrrelda luuletuse lugemisega: kui lugeda kuivalt, ilmetult ja monotoonselt, siis mõjub inimene tundetu masinana, kui aga lisada ilmekust ja emotsioone, ärkab luuletus lausa ellu, täitudes kujunditega.
Praegu olen 15-aastane. Tõeliselt õppisin muusikat armastama alles siis, kui läksin teist korda kuuendasse klassi, et parandada oma oskusi ning lõpetada seejärel seitsmendas klassis edukalt muusikakool. Mul oli tõuse ja languseid. Näiteks viiendas klassis tahtsin eakaaslastega ühte jalga käia ning jätta muusikakool maha, et tegeleda millegagi, mis oleks tänapäeva mõistes lahedam. Alles hiljem tuli arusaamine: tegelen kõrge kunstiga, oskan tunda ja arenen vaimselt. See aga on tänapäeva maailmas kõige olulisem.
Praegu mõistan, et muusika pole minu vaenlane, kuigi oli väga raske temaga sõbraks saada. Selleks tuli vanemaks saada ja näha tõelist maailma. Nüüd ei kahetse ma enam, et üheksa aastat tagasi läksin muusikakooli, sest see eluperiood on mind väga palju aidanud.
Siis sain 10-aastaseks. Ühelt poolt tähendas see uut elu, uut linna, uut muusikakooli ja uut õpetajat, teiselt poolt olin ma ikka veel laps, kes polnud õppinud muusikat armastama. Siis oli klaverimäng mulle üks järjekordne kohustus, midagi vooditegemise või korteri koristamise laadset. Uues keskkonnas pidin tõepoolest vaeva nägema: lõpuks ometi algas tõeline õppimine! Sellest ajast ei vajutanud ma enam klahve mõtlematult, üritades vältida eksimusi masinlikult sisse harjutatud liigutustes. Minu sõrmede alt tuli muusikat: tõelist, elavat ja tundeküllast. Seda võib võrrelda luuletuse lugemisega: kui lugeda kuivalt, ilmetult ja monotoonselt, siis mõjub inimene tundetu masinana, kui aga lisada ilmekust ja emotsioone, ärkab luuletus lausa ellu, täitudes kujunditega.
Praegu olen 15-aastane. Tõeliselt õppisin muusikat armastama alles siis, kui läksin teist korda kuuendasse klassi, et parandada oma oskusi ning lõpetada seejärel seitsmendas klassis edukalt muusikakool. Mul oli tõuse ja languseid. Näiteks viiendas klassis tahtsin eakaaslastega ühte jalga käia ning jätta muusikakool maha, et tegeleda millegagi, mis oleks tänapäeva mõistes lahedam. Alles hiljem tuli arusaamine: tegelen kõrge kunstiga, oskan tunda ja arenen vaimselt. See aga on tänapäeva maailmas kõige olulisem.
Praegu mõistan, et muusika pole minu vaenlane, kuigi oli väga raske temaga sõbraks saada. Selleks tuli vanemaks saada ja näha tõelist maailma. Nüüd ei kahetse ma enam, et üheksa aastat tagasi läksin muusikakooli, sest see eluperiood on mind väga palju aidanud.