Kunst
Darja Poplitova: ehted juhatasid poliitiliste teemadeni

Oled pärit Sillamäelt. Kas Ida-Virumaa on hea stardipositsioon, kus kunstiga alustada?

Kasvasin venekeelses perekonnas ja käisin vene koolis. Sillamäe oli
ühekeeleline keskkond, alles Tallinna kolides sain tuttavaks esimese eestlasega. Mõtlesin siis, et oskan eesti keelt hästi, aga siis, kui sattusin Eesti Kunstiakadeemiasse ja David Vseviovi loengutesse, sain nendest aru ainult pooleldi. Kui tulin loengust koju, kirjutasin välja kõik tundmatud sõnad ja tõlkisin need sõnastikuga. See oli keeleõppeks väga tõhus meetod.
Stardipositsioonist … Mu elus juhtus nii, et tahtsin kogu aeg saada kunstnikuks. Inimene ei tule tühjusest, kuskilt vaakumist: määrab see, kellega ta suhtleb, mida loeb, kellega koos üles kasvab. Inimene on konstrukt.
Mu vanemad on kunstnikud: ema oli õppinud fotot ja filmi ning isa oli samuti õppinud kunsti. Neil olid näitused - ma kasvasingi näitustel. Vanemad rääkisid, et me oleme humanitaarid.
Lõpetasin Sillamäel kooli 2008. aastal. Koolis oli kõik vene keeles, eesti kirjandusega hakkasime tutvuma alles 9. klassis. Ma polnud üldse ette valmistunud. Isegi praegu, kui mängin sõpradega Aliase lauamängu, siis eesti kultuurielust peale Erki Noole kedagi ei tunnegi. Praegu arvan, et see pole probleem, kuid kunagi oli mul väga häbi. Nii häbi, et käisin isegi psühholoogi juures. Siis jõudsin selleni, et loeb ikka see, kui hea inimene oled. Pole vaja kedagi häbistada.

Kuidas Sillamäe tööstuslik pärand on sind mõjutanud?
 
Sillamäe post-soviet olukord soodustas kunstnikuks saamist: kõik need mahajäetud tehasehooned, kus käisime päevitamas, Viivikonna kummituslinn ja pommivarjendid. Samuti mererand, mis on nii maaliline. Toona me seda ei reflekteerinud: ei pidanud kasvamise ajal seda keskkonda oluliseks, aga praegu hindan seda küll. Mõtlen, et oli nii äge lapsepõlv.
Kord tegime Sillamäe kultuurimajas provokatiivse näituse. Tulid ka ajakirjanikud, kes ütlesid: "Mis kunst see on? Mingid installatsioonid aluspesust ripuvad klassitsistlike sammaste vahel?" Siis mu ema nördimusega ütles: "Mis loll ajakirjanik, kas ta ei saa aru, et see on avangardne kunst?!"
Kunstikoolis käisin Narvas. Astusin Narva kunstikooli 10. klassis. Käisin seal kolm aastat ja ei jätnud vahele ühtegi tundi. Koolis oli mul olnud matemaatikaga suuri probleeme, mul oli sellest nii kopp ees! Kunstikoolis muutusin aga nii rahulikuks järsku, teadsin siis juba, et lähen edasi EKA-sse.

Oled õppinud ehtekunsti: kas teadsid kohe alguses, et ka selles kunstiliigis on sul võimalik tegeleda kontseptuaalsete teemadega?

Mulle meeldis ehe, sest see on kehalähedane ja intiimne. Keha diskursuse kaudu saab ehtekunstis viia sõnumeid maailma. Ehteni juhtis mind mõjutuste rida. Praegu tegelen lisaks ka videomeediumiga, installatsiooniga – minu tegevusvaldkond on laiem.
Tarbekunst üleüldiselt pole enam nii tarbeesemetega seotud, vaid puudutab ka nn suuri teemasid. Kui varem nimetasin ennast ehtekunstnikuks, siis nüüd ütlen, et olen kunstnik, kes kasutab ehte meediumit.
Ehe on rohkemat kui dekoratiivne ese, ehe on kanal, mille kaudu saan puudutada probleeme ühiskonnas, kultuuris, subkultuuris või popkultuuris. Ta on osa kaasaegsest kunstist. Igal kunstnikul on kolm teed: meisterlikkus, loomingulisus ja tänapäevasus. Kunstnikud, kelle meisterlikkus on väga kõrge, ei pruugi aru saada loomingulisusest või tänapäevasusest. Mina leian, et kõik kolm teed peavad olema kõrgel tasemel. See on kõrgem pilotaaž!
Kaasaegne ehe on kunstivaldkond, mis pidevalt reflekteerib ennast, minevikku ja olukorda, kus ta sünnib. Ta on väga tundlik kultuurilistele ja tehnoloogilistele arengutele. Ma üritan märgata, ja oma märkamised viin vaatajani pakendatud kujul - kasutan selleks ehet.

Sul lõppes just äsja näitus "Taktiliit on kivi, mis kõditab pilku". Kas said öelda oma publikule kõike, mida tahtsid?

Olen endaga rahul, aga kogu aeg saaks olla parem. Eelmine projekt valmistab ette järgmist. Kõik läheb justkui rahakassasse: eelmiselt näituselt tulnud järeldusi ja vastukaja kasutan järgmises projektis.
Näitusel oli mul performance, kus ma olin nõid Seraphita. Sealt sain vaatajatelt vastukaja: tuli välja, et igaüks nägi midagi erinevat. Mõnel oli igav: jälle see digitaalsus! Aga samas keegi ütles midagi hästi üllatavat ja ootamatut. Mõni vastukaja oli artikuleeritud, mõni minimalistlik.
Visuaalset metafoori mõistab igaüks erinevalt. See, mida ma ütlen, ei pruugi jõuda vaatajani muutumatul kujul. See on kujutava kunsti omapära: tema kujundid on keerulisemad kui keelelised.

Kuidas tekkis nõid Seraphita kuju?

See tekkis eelmisel aastal. Mul oli (näitusel "Maagiline leviala") natuke poliitiline teema ja ma ei tahtnud seda teha oma nimega. Mul polnud vaja, et keegi EKRE-st mind trolliks. Igaks juhuks. Seraphita kuju on pärit Balzaci samanimelisest romaanist. Ta on vahepealne, ambivalentne figuur: kord mees, kord naine. Mulle meeldis, et temast ei saa kinni haarata, ta pole kindel inimene. Ühiskonnas peab olema kogu aeg olema kindel, ei tohi olla vahepealne: näiteks venekeelne, aga eesti passiga. See on ühiskonnale ambivalentne ja ebamugav olukord: anname talle halli passi!
Visuaalselt on Seraphita aga väga feminiinne, nagu tegelane Youtube'i make-up tutorial'ist. See tuleb mu huvist popkultuuri vastu, mida väärtustan.

Kuidas sa poliitiliste teemadeni jõudsid?

Mind huvitab ehte reflektsioon: mitte objekt ise, vaid see, kuidas on seda kujutatud digitaalsel pildil ja mis on selle pildi potentsiaal. Mõtlesin, et mis tüüpi ehetega saaksin mängida, et näidata nende kehalisust ja taktiilsust (kompimisega tajutav tegevus - M.P.). Vaatasin eesti rahvaehet kuhiksõlge, ja mõtlesin, et mida saan ma sellega teha kaamera abil? Valisin teemakäsitluse, mis lähtub selle ehte sümboolsest minevikust. Taktiilne tegevus sai nüüd konteksti ja võimaldas mul rääkida näiteks integratsioonist. Sain rääkida suurtest teemadest läbi sellise väikse asja nagu ehe.
Sama oli drag-queeni näofiltritega, mida videos kasutasin. Need filtrid on ehted, millega saame muuta oma välimust. Lähenesin neile selle kaudu, et kes ei paneks oma näole kunagi seda filtrit. Kõik poliitilised teemad tulid ehtele mõtlemise kaudu. Mul polnud otsest eesmärki puudutada poliitilisi teemasid, aga kui ma sinna jõudsin, siis - tere tulemast, palun väga!
Viimasel näitusel "Taktliit on kivi…" olid mul vastupidi väga intiimsed teemad. Kuigi needki võivad olla väga poliitilised, sest meie keha on väga poliitiline. Muidugi on minu sketšid väga iroonilised ja väljamõeldud olukordadest, aga ma üritan neid pakendada nii, et nad paneksid vaataja mõtlema.