Meie
Inimesel on vaja inimest
Kuidas saavutada sünergia ühiskonnas: selle kohta on lõputu hulk teooriaid, mina olen teie jaoks välja valinud neli.
Oma ajaloolise arengu jooksul on inimene kokku puutud tohutult suure hulga muutustega, mis puudutavad igat elu valdkonda. Samas luua ühtset ja ettevõtlikku ühiskonda aitas inimesel ainult inimene. Miks peame hoidma suhteid teineteisega ning kuidas peegeldub see meie praeguses elus?
Moraalirelativism
Alustame moraalirelativismist. Tegelikult ei ole selles valdkonnas midagi keerulist peale nimetuse. Moraalirelativism kujutab endast erinevate kultuuride ja rahvaste, nende väärtuste, iseärasuste ja erinevuste kooseksisteerimist ja tunnustamist. Moraalirelativism on vastureaktsioon eurotsentrismile ja ameerikakesksusele, mille kohaselt on Euroopast ja USAst välja jäävad kultuurid mahajäänud ja barbaarsed. Esimesena tõi erinevate kultuuride väärtuse ja olulisuse välja Franz Uri Boas – USA antropoloog, etnoloog ja üks kaasaegse antropoloogia asutajatest. Hiljem hakkasid seda ideed viljelema tema õpilased, muuhulgas Alfred Louis Kroeber, Ruth Benedict ja Melville Jean Herskovits, kes töötasid hiljem välja terve kontseptsiooni.
Moraalirelativismi pooldajad on väljendanud mõtet, et igal rahval on oma kultuurifookus ehk need kultuurilised iseärasused, mis iseloomustavad seda rahvast. Samas puutuvad erinevate kultuuride, rahvaste, religioonide ja muude gruppide esindajad kokku universaalidega – ühiste arusaamade ja iseloomujoontega, mis on kõikide rahvaste jaoks samad.
Kultuur ise on tegelikult kogukonnas väljakujunenud elutegevuse põhimõtete, normide ja tavade, samuti eneseväljendus- ja tunnetusvormide kogum. Ei ole olemas üldtunnustatud alust, mille põhjal saaks mõõta või võrrelda absoluutselt kõiki kultuure, sest igaüks neist on omamoodi keerukas, omanäoline ja spetsiifiline.
Kultuuriimperialism
Kultuuriimperialismi mõiste juured ulatuvad 1950. aastatesse, kui ilmus Frantz Omar Fanoni teos „Selle maailma neetud“, ning kontseptsioon muutus veelgi populaarsemaks alates 1982. aastast, kui Mehhikos toimunud UNESCO konverentsil hakati arutama kultuurivaldkonna poliitika probleeme.
Asi on selles, et termin ise tähendab ühe ühiskonna kultuuri kunstlikku toomist teise ühiskonda. Kultuuriimperialismist on saanud tänapäeva ühiskonna vältimatu tingimus, sest see on osa maailmasüsteemist, mida määrab globaalne turg. Kultuuri- ja infotoodangu tingimused ja iseloom sõltuvad turust ja süsteemi väärtustest. Ühelt poolt mõjutab kultuuriimperialism positiivselt infovahetust, mis on seotud riigisüsteemi, elulaadi, traditsioonide ja erinevate kultuuride eripäradega, annab arengutõuke teise kultuuriga kokku puutuva üksikisiku kõlbeliseks ja isiklikuks arenguks ning mängib olulist rolli taristu ja kaasaegsete tehnoloogiate küsimustes.
Teiselt poolt aga tähendab kultuuriimperialismi idee tänapäeval ühe kultuurikeskuse domineerimist teiste üle, sest just see keskus ehitab üles rahvusvahelist kogukondade ja riikide süsteemi. Seega on ühiskonna kultuurilisel ladvikul võimalus kasutada erinevaid meetodeid – mille hulka kuuluvad ka äraostmine ja ähvardamine – et kujundada sotsiaalseid institutsioone vastavalt valitseva kultuurilise mõjukeskuse huvidele ja eelistustele. Kultuuriimperialismist on saanud lüli, mis ühendab kultuuri teiste valdkondadega: poliitika, majanduse ja tööstusega.
Ideoloogiline kommunitarism
On oluline märkida, et just ideoloogiline kommunitarism kui eraldiseisev ideoloogia on seotud erinevate rahvaste, religioonide ja kultuuride esindajate kooseksisteerimise küsimusega. Ideoloogia ise on äärmustsentristlik, kuid kõige olulisem on see, et ideoloogiline kommunitarism püüdleb tugeva kodanikuühiskonna poole ning peab oluliseks just kogukondi, gruppe ja organisatsioone, mitte ei uuri üksikisikuid nagu filosoofiline kommunitarism.
Muide, ideoloogiline kommunitarism on ka moraalset konservatismi ja vasakliberaalset majanduspoliitikat ühendav joon. Ideoloogiline kommunitarism sündis George Washingtoni Ülikooli haritlaste seas, kes esitasid 1990. aastal oma „kommunitaarse platvormi“, mille allkirjastasid paljud poliitika- ja ühiskonnaelu tegelased. Ideoloogia manifestiks sai sotsioloogi A. Etzioni raamat „Kogukonna vaim: õigused, kohustused ja kommunitarismi programm“.
Kommunitarism rõhutab ühiskonna loomise olulisust, sest läbi ühiskonna tekibki inimese isiksus ja tema sotsiaalne identiteet. Ühiskond eeldab sotsiaalsete praktikate tekkimist, kogukondade kooseksisteerimist ja sellele eelnevat vastastikust mõistmist ja kultuuriliste erinevuste teadvustamist. Ideoloogiline kommunitarism hõlmab endas mitte üksnes kitsaid sotsiaalseid institutsioone nagu perekond või naabruskond, vaid vaatleb ühiskonda ka laiemalt: inimeste koostoimet teatud geograafilises asukohas või ka gruppe, mida ühendab ühine ajalugu ja prioriteedid.
Sünergia
Inimesel on vaja inimest. Sotsiaalne koostoime on iga inimese elu lahutamatu osa. See on sotsiaalsete tegevuste vahetamise protsess ning kahe või enama subjekti vahetu või otsese vastastikuse mõju protsess. Sotsiaalne koostoime on üks inimese põhivajadustest, sest koostöö teistega loob pinnase isiklikuks arenguks ja/või eneseharimiseks ning ka eneseteostuseks, samuti ka oma vajaduste rahuldamiseks.
Kõik sotsiaalsed protsessid, mis toimuvad ühiskonna sees või sellest väljast, on vundament ühiskonnaelu kujunemiseks, võimaluste laienemiseks ja sotsiaalsete suhete süsteemi paranemiseks. Koostoime protsessid on justkui niidid, mis punuvad omavahel põimudes inimkonna ajaloo kangast. Üksikisiku saatus on tihedalt seotud teiste inimeste saatusega, seda ei saa kuidagi lahti rebida.
Just seetõttu, vältimaks liikumist suunas, mis toob kaasa enneolematu kaose terves sotsiaalsüsteemis, tuleb meil luua head tingimused tugevate omavaheliste sidemete loomiseks olenemata soost, nahavärvist, rassist ja muust. Üksnes koostöö läbi rahvusvaheliste kanalite – olgu selleks konverentsid või organisatsioonid – võimaldab meil vahetada kogemusi, liikuda tõepoolest edasi ning teha üha rohkem edusamme meie arengus.
Planeet Maa ja meie maailm eksisteerivad hinnanguliselt juba 4,5 miljardit aastat. Pärast kiviaja lõppu tõestasid meie esivanemad, kes oskasid kasutada tuld ja relvi, et meie jaoks pole midagi võimatut. Aga ka see oli kollektiivne. Inimeste võime areneda ja parandada oma elujärge, samuti võime töötada meeskonnas – need on omadused, mis annavad mulle lootust ja usku meie praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse.
Moraalirelativism
Alustame moraalirelativismist. Tegelikult ei ole selles valdkonnas midagi keerulist peale nimetuse. Moraalirelativism kujutab endast erinevate kultuuride ja rahvaste, nende väärtuste, iseärasuste ja erinevuste kooseksisteerimist ja tunnustamist. Moraalirelativism on vastureaktsioon eurotsentrismile ja ameerikakesksusele, mille kohaselt on Euroopast ja USAst välja jäävad kultuurid mahajäänud ja barbaarsed. Esimesena tõi erinevate kultuuride väärtuse ja olulisuse välja Franz Uri Boas – USA antropoloog, etnoloog ja üks kaasaegse antropoloogia asutajatest. Hiljem hakkasid seda ideed viljelema tema õpilased, muuhulgas Alfred Louis Kroeber, Ruth Benedict ja Melville Jean Herskovits, kes töötasid hiljem välja terve kontseptsiooni.
Moraalirelativismi pooldajad on väljendanud mõtet, et igal rahval on oma kultuurifookus ehk need kultuurilised iseärasused, mis iseloomustavad seda rahvast. Samas puutuvad erinevate kultuuride, rahvaste, religioonide ja muude gruppide esindajad kokku universaalidega – ühiste arusaamade ja iseloomujoontega, mis on kõikide rahvaste jaoks samad.
Kultuur ise on tegelikult kogukonnas väljakujunenud elutegevuse põhimõtete, normide ja tavade, samuti eneseväljendus- ja tunnetusvormide kogum. Ei ole olemas üldtunnustatud alust, mille põhjal saaks mõõta või võrrelda absoluutselt kõiki kultuure, sest igaüks neist on omamoodi keerukas, omanäoline ja spetsiifiline.
Kultuuriimperialism
Kultuuriimperialismi mõiste juured ulatuvad 1950. aastatesse, kui ilmus Frantz Omar Fanoni teos „Selle maailma neetud“, ning kontseptsioon muutus veelgi populaarsemaks alates 1982. aastast, kui Mehhikos toimunud UNESCO konverentsil hakati arutama kultuurivaldkonna poliitika probleeme.
Asi on selles, et termin ise tähendab ühe ühiskonna kultuuri kunstlikku toomist teise ühiskonda. Kultuuriimperialismist on saanud tänapäeva ühiskonna vältimatu tingimus, sest see on osa maailmasüsteemist, mida määrab globaalne turg. Kultuuri- ja infotoodangu tingimused ja iseloom sõltuvad turust ja süsteemi väärtustest. Ühelt poolt mõjutab kultuuriimperialism positiivselt infovahetust, mis on seotud riigisüsteemi, elulaadi, traditsioonide ja erinevate kultuuride eripäradega, annab arengutõuke teise kultuuriga kokku puutuva üksikisiku kõlbeliseks ja isiklikuks arenguks ning mängib olulist rolli taristu ja kaasaegsete tehnoloogiate küsimustes.
Teiselt poolt aga tähendab kultuuriimperialismi idee tänapäeval ühe kultuurikeskuse domineerimist teiste üle, sest just see keskus ehitab üles rahvusvahelist kogukondade ja riikide süsteemi. Seega on ühiskonna kultuurilisel ladvikul võimalus kasutada erinevaid meetodeid – mille hulka kuuluvad ka äraostmine ja ähvardamine – et kujundada sotsiaalseid institutsioone vastavalt valitseva kultuurilise mõjukeskuse huvidele ja eelistustele. Kultuuriimperialismist on saanud lüli, mis ühendab kultuuri teiste valdkondadega: poliitika, majanduse ja tööstusega.
Ideoloogiline kommunitarism
On oluline märkida, et just ideoloogiline kommunitarism kui eraldiseisev ideoloogia on seotud erinevate rahvaste, religioonide ja kultuuride esindajate kooseksisteerimise küsimusega. Ideoloogia ise on äärmustsentristlik, kuid kõige olulisem on see, et ideoloogiline kommunitarism püüdleb tugeva kodanikuühiskonna poole ning peab oluliseks just kogukondi, gruppe ja organisatsioone, mitte ei uuri üksikisikuid nagu filosoofiline kommunitarism.
Muide, ideoloogiline kommunitarism on ka moraalset konservatismi ja vasakliberaalset majanduspoliitikat ühendav joon. Ideoloogiline kommunitarism sündis George Washingtoni Ülikooli haritlaste seas, kes esitasid 1990. aastal oma „kommunitaarse platvormi“, mille allkirjastasid paljud poliitika- ja ühiskonnaelu tegelased. Ideoloogia manifestiks sai sotsioloogi A. Etzioni raamat „Kogukonna vaim: õigused, kohustused ja kommunitarismi programm“.
Kommunitarism rõhutab ühiskonna loomise olulisust, sest läbi ühiskonna tekibki inimese isiksus ja tema sotsiaalne identiteet. Ühiskond eeldab sotsiaalsete praktikate tekkimist, kogukondade kooseksisteerimist ja sellele eelnevat vastastikust mõistmist ja kultuuriliste erinevuste teadvustamist. Ideoloogiline kommunitarism hõlmab endas mitte üksnes kitsaid sotsiaalseid institutsioone nagu perekond või naabruskond, vaid vaatleb ühiskonda ka laiemalt: inimeste koostoimet teatud geograafilises asukohas või ka gruppe, mida ühendab ühine ajalugu ja prioriteedid.
Sünergia
Inimesel on vaja inimest. Sotsiaalne koostoime on iga inimese elu lahutamatu osa. See on sotsiaalsete tegevuste vahetamise protsess ning kahe või enama subjekti vahetu või otsese vastastikuse mõju protsess. Sotsiaalne koostoime on üks inimese põhivajadustest, sest koostöö teistega loob pinnase isiklikuks arenguks ja/või eneseharimiseks ning ka eneseteostuseks, samuti ka oma vajaduste rahuldamiseks.
Kõik sotsiaalsed protsessid, mis toimuvad ühiskonna sees või sellest väljast, on vundament ühiskonnaelu kujunemiseks, võimaluste laienemiseks ja sotsiaalsete suhete süsteemi paranemiseks. Koostoime protsessid on justkui niidid, mis punuvad omavahel põimudes inimkonna ajaloo kangast. Üksikisiku saatus on tihedalt seotud teiste inimeste saatusega, seda ei saa kuidagi lahti rebida.
Just seetõttu, vältimaks liikumist suunas, mis toob kaasa enneolematu kaose terves sotsiaalsüsteemis, tuleb meil luua head tingimused tugevate omavaheliste sidemete loomiseks olenemata soost, nahavärvist, rassist ja muust. Üksnes koostöö läbi rahvusvaheliste kanalite – olgu selleks konverentsid või organisatsioonid – võimaldab meil vahetada kogemusi, liikuda tõepoolest edasi ning teha üha rohkem edusamme meie arengus.
Planeet Maa ja meie maailm eksisteerivad hinnanguliselt juba 4,5 miljardit aastat. Pärast kiviaja lõppu tõestasid meie esivanemad, kes oskasid kasutada tuld ja relvi, et meie jaoks pole midagi võimatut. Aga ka see oli kollektiivne. Inimeste võime areneda ja parandada oma elujärge, samuti võime töötada meeskonnas – need on omadused, mis annavad mulle lootust ja usku meie praegusesse ja tulevastesse põlvkondadesse.