Maailm
Eestisse tagasi – milleks?
Autorile sai kiiresti selgeks, et elu välismaal on helesinisest unistusest kaugel, kuid ta pingutas vapralt edasi, et illusiooni elus hoida. Kodumaale naastes tuli aga üllatuda ja kohaneda.
Kui Eestist lahkumisel küsisid sõbrad-tuttavad, et miks “seal” on parem, siis naastes uuriti, mida sa siis siin tegema hakkad? Mul polnud kummalgi juhul head vastust varuks, sest ma ei järginud ratsionaalset plaani, vaid oma südant. Jah, mul oli aastal 2012 Eestist ära minnes taskus kutse Berliini kunstiülikooli kultuuriajakirjanduse magistriõppesse, aga mul polnud stipendiumi ega üleüldse lootustandvat finantsplaani.
Plaanisin ära käia paar aastat, aga naasin alles seitsme pärast - aastal 2019. Kogemata juhtus korralik odüsseia: minu “Seitse aastat Tiibetis”. Kuna ajakirjanduses ei vajata enam väliskorrespondente, sai minust esialgu Berliinis lavatööline ja hiljem kokk. FAZ (Frankfurter Allgemeine Zeitung) andis lõpuks stippi, nii et magistritöö sai lisasemestril valmis kirjutatud.
Mingil hetkel tundus, et ka Berliinist aitab, ning kokatöö, mis on rännumehele sobiv amet, viis mind Šveitsi, Norrasse, Austraaliasse ja sealt edasi ühele pikemale trip'ile läbi Uus-Meremaa, Tai ja USA. See kõik toimus üsna juhuslikult, tutvuste kaudu, töötasin seal, kus parasjagu tööd pakuti.
Just juhuslikkusest ja ajutisusest väsimine tõigi mind koju tagasi. Kes ma olen, kus ma olen, milleks kõik see? Pidev teel olemine ja sunnitud elukohtade vahetus Berliinis tekitas identiteedituse tunde.
Ma ei läinud ju Eestist ära sellepärast, et mulle poleks siin meeldinud, Eesti oli välismaal elades ikka kodune ja armas. Endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et iga eestlane on diplomaat: nii fetišeerisin minagi mõnuga metsa, sauna ja viikingeid, sest vähemalt Saaremaal oli neid ju kindlasti!
Kuigi ka Berliini boheemlaslik kuvand on hakanud muutuma, oli sealsest keskkonnast Tallinnasse naasmine korralik šokk. Okei, Šveits, Norra ja Austraalia olid samuti hirmkallid, ent peatusin seal vaid lühemat aega – kogusin raha ja liikusin edasi. Võrreldes Berliiniga on asi Eestis ikka hoopis hull, väljas süües-juues väristasin tükk aega kätt, kui tšekki nägin.
Krister Kivi kirjutas Eesti Ekspressis juba kümme aastat tagasi, et lennukiga Lidlis Saksamaal poes käia polegi nii mõttetu. Riideid pole ma Eestist ostnud vähemalt sama kaua. Koroonakriis on selle kõik muidugi pea peale pööranud ja keegi ei tea, mis mudeli järgi uue aja majandus vormub.
Veel olin harjunud – seda võimendas ilmselt köögis töötamine, kokkupuuted teiste ränduritega ja elu Berliini välismaalaste kogukonnas –, et mind ümbritsevad hullud inimesed. Järsku olin hästi asjalike inimeste seas, kes tegid päriselt tööd, mitte ainult ei rääkinud oma unistustest.
Korraga polnudki ma enam sisserändaja, vaid mu positsioon oli hoobilt tõusnud. Puhtalt sellepärast, et olen Eestis sündinud. Jah, oskan ka saksa ja inglise keelt, aga see pole sama, kui emakeeles vestelda. Suhtumine sinusse on hoopis teine. Nüüd olen teist aastat lõpuks ometi erialasel tööl: töötan Eesti Päevalehes kultuuritoimetuse reporterina.
Laiemas plaanis valutan muidugi südant keskkonna pärast ja tunnen muret, et inimesed ei taha enam internetist reaalsusesse tagasi tulla. Tahaks, et metsade majandamine ja säilitamine oleks tasakaalus. Veel kardan, et digistumine süvendab isiksusehäireid, eriti noorte seas, nii nagu see on ka mujal maailmas.
Loodan, et postsovjetliku majandusvaimustuse kõrval saab rohkem toetust rahva hingeelu ehk siis kultuur. Samuti on valdkonna sees vaja selgeks vaielda, kes kui palju raha saab ja miks, sest ebavõrdsust on palju. Ka sotsiaalteemad pole Eestis kunagi kuigi seksikad olnud. Ainus lootus on, et need kerkivad üles, kui heaoluühiskond rammusamaks muutub ja raatsib natukegi rasva loovutada nagu Põhjamaades. Varandusliku ebavõrdsuse kadumist loota oleks aga naiivne.
Mulle isiklikult andis elu välismaal sisemise kindlustunde, muutis rahulikumaks ja õpetas Eesti elu kõrvalt vaatama.
Andrei Ivanov kirjutab oma viimases eesti keeles ilmunud raamatus “Öö Saint-Cloud’s”, et kui Dostojevski soovitas kõigile sunnitööd, siis tema soovitab välismaal elamist, sest see annab asjadele teise perspektiivi. Sama soovitan minagi.
Plaanisin ära käia paar aastat, aga naasin alles seitsme pärast - aastal 2019. Kogemata juhtus korralik odüsseia: minu “Seitse aastat Tiibetis”. Kuna ajakirjanduses ei vajata enam väliskorrespondente, sai minust esialgu Berliinis lavatööline ja hiljem kokk. FAZ (Frankfurter Allgemeine Zeitung) andis lõpuks stippi, nii et magistritöö sai lisasemestril valmis kirjutatud.
Mingil hetkel tundus, et ka Berliinist aitab, ning kokatöö, mis on rännumehele sobiv amet, viis mind Šveitsi, Norrasse, Austraaliasse ja sealt edasi ühele pikemale trip'ile läbi Uus-Meremaa, Tai ja USA. See kõik toimus üsna juhuslikult, tutvuste kaudu, töötasin seal, kus parasjagu tööd pakuti.
Just juhuslikkusest ja ajutisusest väsimine tõigi mind koju tagasi. Kes ma olen, kus ma olen, milleks kõik see? Pidev teel olemine ja sunnitud elukohtade vahetus Berliinis tekitas identiteedituse tunde.
Ma ei läinud ju Eestist ära sellepärast, et mulle poleks siin meeldinud, Eesti oli välismaal elades ikka kodune ja armas. Endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et iga eestlane on diplomaat: nii fetišeerisin minagi mõnuga metsa, sauna ja viikingeid, sest vähemalt Saaremaal oli neid ju kindlasti!
Põliselaniku kõrgem positsioon
Naastes nägin, et peale metsikuse ja loodusläheduse on kodumaal muudki. Esimene asi, mis mind jahmatas – kuigi käisin Eestis vähemalt neli korda aastas ja eriti suviti päris pikalt – oli silmnähtav elatustaseme tõus. Jah, majanduslikult vähekindlustatud inimesed on ikka kuskile nurka surutud nagu igal pool, aga eriti Tallinna, samuti Tartu linnapildis annavad tooni hiiglaslikud klaasist monstrumid, uuselamurajoonid ja kilesse mässitud ehitusplatsid.Kuigi ka Berliini boheemlaslik kuvand on hakanud muutuma, oli sealsest keskkonnast Tallinnasse naasmine korralik šokk. Okei, Šveits, Norra ja Austraalia olid samuti hirmkallid, ent peatusin seal vaid lühemat aega – kogusin raha ja liikusin edasi. Võrreldes Berliiniga on asi Eestis ikka hoopis hull, väljas süües-juues väristasin tükk aega kätt, kui tšekki nägin.
Krister Kivi kirjutas Eesti Ekspressis juba kümme aastat tagasi, et lennukiga Lidlis Saksamaal poes käia polegi nii mõttetu. Riideid pole ma Eestist ostnud vähemalt sama kaua. Koroonakriis on selle kõik muidugi pea peale pööranud ja keegi ei tea, mis mudeli järgi uue aja majandus vormub.
Veel olin harjunud – seda võimendas ilmselt köögis töötamine, kokkupuuted teiste ränduritega ja elu Berliini välismaalaste kogukonnas –, et mind ümbritsevad hullud inimesed. Järsku olin hästi asjalike inimeste seas, kes tegid päriselt tööd, mitte ainult ei rääkinud oma unistustest.
Korraga polnudki ma enam sisserändaja, vaid mu positsioon oli hoobilt tõusnud. Puhtalt sellepärast, et olen Eestis sündinud. Jah, oskan ka saksa ja inglise keelt, aga see pole sama, kui emakeeles vestelda. Suhtumine sinusse on hoopis teine. Nüüd olen teist aastat lõpuks ometi erialasel tööl: töötan Eesti Päevalehes kultuuritoimetuse reporterina.
Rikkad peaks loovutama rasva
Loomulikult igatsen Eestis elades normaalseid rattateid ja viisakamat liikluskultuuri. Linnaplaneerimist pole pärast taasiseseisvumist eriti toimunud, majad on lihtsalt kerkinud ning autod on tänavapildis eelisseisus. Aga see on loomulik, sest Eestis alles õpitakse neid asju, mis mõnedes Lääne- või Põhja-Euroopa linnades on juba elementaarsed.Laiemas plaanis valutan muidugi südant keskkonna pärast ja tunnen muret, et inimesed ei taha enam internetist reaalsusesse tagasi tulla. Tahaks, et metsade majandamine ja säilitamine oleks tasakaalus. Veel kardan, et digistumine süvendab isiksusehäireid, eriti noorte seas, nii nagu see on ka mujal maailmas.
Loodan, et postsovjetliku majandusvaimustuse kõrval saab rohkem toetust rahva hingeelu ehk siis kultuur. Samuti on valdkonna sees vaja selgeks vaielda, kes kui palju raha saab ja miks, sest ebavõrdsust on palju. Ka sotsiaalteemad pole Eestis kunagi kuigi seksikad olnud. Ainus lootus on, et need kerkivad üles, kui heaoluühiskond rammusamaks muutub ja raatsib natukegi rasva loovutada nagu Põhjamaades. Varandusliku ebavõrdsuse kadumist loota oleks aga naiivne.
Mulle isiklikult andis elu välismaal sisemise kindlustunde, muutis rahulikumaks ja õpetas Eesti elu kõrvalt vaatama.
Andrei Ivanov kirjutab oma viimases eesti keeles ilmunud raamatus “Öö Saint-Cloud’s”, et kui Dostojevski soovitas kõigile sunnitööd, siis tema soovitab välismaal elamist, sest see annab asjadele teise perspektiivi. Sama soovitan minagi.