Meie
Cappucino pitsa kõrvale? Appi! Eesti itaallannade pilgu läbi
Meid ümbritsevat konteksti mõtestades ei märka me omaenda käitumise eripärasid. Artiklis proovime vaadelda omaenda kultuuri väljastpoolt – kahe itaallanna pilgu läbi.
Clifford Geertz on vaadelnud kultuuri kui tähenduste võrku, mida inimesed punuvad. Loome tõepoolest ise meid ümbritseva keskkonna konteksti, märkamata omaenda käitumise eripärasid. Ehk teisisõnu: viibides harjumuspärases keskkonnas ei ole me võimelised seda objektiivselt analüüsima. Seega, mida kaugem on meie jaoks kultuur, seda paremini suudame seda uurida ja teatud iseärasusi välja tuua.
Juba seitse kuud õpin itaalia keelt ja kultuuri Tallinna Ülikoolis. Selle aja jooksul olen tuttavaks saanud vähemalt kolmekümne itaallasega. Mõned neist on välistudengid, teised turistid, mõned aga õppejõud. Leidmaks vastust küsimusele, kuidas näevad Eestit itaallased, kes tulevad siia õppimise ja töötamise eesmärgil, küsitlesin kaht Itaaliast pärit praktikanti: Silvia Tagliaferrot ja Laura Dall’Agatat.
Laura tuli Eestisse septembris 2022, ise on ta sündinud Forli piirkonnas. Praegu omandab ta magistrikraadi keelte valdkonnas Milano Ülikoolis. Peamised põhjused Tallinnasse tulemiseks oli tema soov osaleda Erasmuse õpilasvahetuse programmis ning saada keelepraktikat kohalike vene keele emakeelekõnelejatega. Laura ütles ausalt, et enne siia saabumist ei olnud tal mitte mingisuguseid ootusi ega ettekujutlusi Eestist. Ta teadis vaid seda, et Eesti on väike põhjamaise atmosfääriga riik Läänemere ääres ning et tuleb olla valmis talvekülmaks. Tema jaoks oli selge ettekujutluse ja ootuste puudumine katalüsaatoriks, et uurida siinset kultuuri.
Silvia on pärit Elba saarelt, detsembris lõpetas ta magistriõpingud Genova Ülikoolis – ka tema õppis keeli. Enne Tallinnasse saabumist oli ta juba linnaga tuttav. 2019. aastal osales Silvia Erasmuse õpilasvahetuses ning õppis ühe semestri Riias. Ta oli meie pealinna paar korda turistina külastanud. Käesoleva aasta jaanuaris otsustas Silvia sama programmi raames Baltimaadesse naasta, kuid valis seekord Tallinna. Praegu teeb Silvia praktikat Tallinna Ülikoolis, aidates mind ja teisi tudengeid itaalia keelega, ning töötab samuti Tallinna Rahvusvahelises Koolis (IST) saksa keele õpetajana. Erinevalt Laurast oli Silvial juba olemas Eestist teatud ettekujutlus, mis hakkas siia saabudes täienema.
Esimene, mida Laura kohale jõudes märkas, oli teenindus toidupoes. Kui Laural löödi poes tooteid kassast läbi, ei öelnud kassapidaja talle sõnakestki, millest Laura sai kultuurišoki. Asi on selles, et itaallased on sotsiaalselt kokkuhoidev ühiskond, kus on kombeks juttu ajada ka kassapidajaga, Eestis on aga teisiti. Laura märkas teatud süngust ka muudes olukordades.
Näiteks see, kuidas me Eestis kaasvestlejat kuulame, on täiesti vastupidine itaallaste käitumisviisile. Laura märkas eestlastega vesteldes, et tunneb vahel ebamugavust, sest kaasvestleja istub tema ees tõsise näoga ja mõmiseb, mitte ei sega vahele, et väljendada kuuldu kohta oma emotsioone. Huvitav, kuidas erineb meie ja itaallaste ettekujutlus sellest, milline on hea kuulaja? Silvia märkas samuti meie kinnisust või pigem kammitsetust vestluse pidamises. Itaallanna jaoks ei ole kunagi olnud raske esimesena vestlust alustada, kuid nähes meie ühiskonnas soovimatust dialoogi jätkata, on ta sellest pea täielikult loobunud. Silvia ja Laura on õppinud, et meie kultuuris on oluline koht isiklikul ruumil ja teiste piiridega arvestamisel. Samas mõistavad nad, et inimesed võivad olla väga erinevad ning ka meie kultuuris ei ole kõik nii kinnised ja kontakti vältivad.
Eraldi tõid itaallannad positiivselt välja Eesti liikluskultuuri. Neile meeldib ning on mõnevõrra harjumatu, et siin suhtutakse neisse kui jalakäijatesse lugupidamisega ning liiklejate suhteid linnaruumis iseloomustab vastastikune abistamine. Mina olin aga omakorda šokeeritud Silva küsimusest, mis kõlas järgmiselt: "Miks te kannate siin kõik helkureid?"
Teatavasti on toidul eriline koht iga itaallase südames. Julgen väita, et nad on oma eelistustes väga pirtsakad ning kohati isegi naljakad. Niisiis kutsusin Silvia Itaalia restorani ILForno, olles eelnevalt küsitlenud teisi Itaaliast pärit tuttavaid restoranis pakutava toidu kohta, et piinlikke olukordi vältida. Restoranis tellis kumbki meist pitsa, jõime aga vett. Silvia kiitis pitsat, öeldes, et Eesti kohta pole see paha, kuid eimidagi enamat.
Vestlus oli pikk ning otsustasin kohvi juua, et meelt veidi ergutada. Silvia silmad läksid väga suureks, kui ta nägi, et mulle toodi cappuccino. Mida pidin siis tegema? Hakkasin kohvi jooma, süües samal ajal pitsa lõpuni. Siis Silvia ütles: „See, mida sa praegu teed, on kohutav. See oleks sama, kui sa sööksid hommikuhelbeid õllega!“ Lisaks tuleb cappuccino’t juua vaid hommikupoolikul. Arvan, et juba ainuüksi see lugu näitab, millise pedantsusega suhtuvad itaallased toidutraditsioonidesse. Lisan ka, et neile tundub imelik snäkkide ja maiustuste hulk meie poodides. Silvia sõnul võtavad maiustused Itaalia poodides enda alla vaid ühe riiuli, meil on neile eraldatud aga terved sektsioonid. "Kas te olete kõik siin maiasmokad?" lisas ta itsitades.
Mõlemad itaallannad märkisid, kui mugav on ID-kaardi ja e-teenuste kasutamine Eesti kodanikele. Samas on see välismaalaste jaoks pigem miinus. Laura jagas lugu sellest, kui keeruline oli tal arsti juurde aega saada, sest selleks pidi ta eelnevalt küsima saatekirja perearstilt, keda tal siin mõistagi ei olnud. Perearsti leidmiseks kulus tal kohutavalt palju aega, sest igaüks neist küsis tema ID-kaarti, mida tal samuti polnud. Lõpuks pidi ta tasu eest tegema digi-ID ja e-residentsuse. Silvia puutus kokku teist laadi probleemiga: tema e-postile tuli kiri eesti keeles ning sõnakestki aru saamata pöördus ta kolleegide poole, kes ütlesid, et tuleb lihtsalt digiallkirjastada mõned tööga seotud dokumendid. Ta proovis ise hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ning siis pöördus ta minu poole. Selgus, et kiri oli DigiDoc süsteemis ning ilma ID-kaardita ei olnud seda võimalik allkirjastada. Silvia küsis, kas saaksin kuidagi tema eest allkirjastada, ning, olles vastuses pettunud, needis kõiki meie e-teenuseid, öeldes, et Eesti vajab eraldi süsteemi riigis ajutiselt viibivate välismaalaste jaoks.
Minu sõbrannade sõnul võõras riigis valge vares olla on raske, kuid samas väga huvitav. Silvia ja Laura ei kiirusta kodumaale tagasi ning kui nad kunagi lahkuvadki, tulevad kindlasti aeg-ajalt tagasi. Loodan, et minu kirjeldatud kahe itaallanna kogemus Tallinnas andis teile võimaluse nähe meie enda kultuuri teise nurga alt.
Juba seitse kuud õpin itaalia keelt ja kultuuri Tallinna Ülikoolis. Selle aja jooksul olen tuttavaks saanud vähemalt kolmekümne itaallasega. Mõned neist on välistudengid, teised turistid, mõned aga õppejõud. Leidmaks vastust küsimusele, kuidas näevad Eestit itaallased, kes tulevad siia õppimise ja töötamise eesmärgil, küsitlesin kaht Itaaliast pärit praktikanti: Silvia Tagliaferrot ja Laura Dall’Agatat.
Laura tuli Eestisse septembris 2022, ise on ta sündinud Forli piirkonnas. Praegu omandab ta magistrikraadi keelte valdkonnas Milano Ülikoolis. Peamised põhjused Tallinnasse tulemiseks oli tema soov osaleda Erasmuse õpilasvahetuse programmis ning saada keelepraktikat kohalike vene keele emakeelekõnelejatega. Laura ütles ausalt, et enne siia saabumist ei olnud tal mitte mingisuguseid ootusi ega ettekujutlusi Eestist. Ta teadis vaid seda, et Eesti on väike põhjamaise atmosfääriga riik Läänemere ääres ning et tuleb olla valmis talvekülmaks. Tema jaoks oli selge ettekujutluse ja ootuste puudumine katalüsaatoriks, et uurida siinset kultuuri.
Silvia on pärit Elba saarelt, detsembris lõpetas ta magistriõpingud Genova Ülikoolis – ka tema õppis keeli. Enne Tallinnasse saabumist oli ta juba linnaga tuttav. 2019. aastal osales Silvia Erasmuse õpilasvahetuses ning õppis ühe semestri Riias. Ta oli meie pealinna paar korda turistina külastanud. Käesoleva aasta jaanuaris otsustas Silvia sama programmi raames Baltimaadesse naasta, kuid valis seekord Tallinna. Praegu teeb Silvia praktikat Tallinna Ülikoolis, aidates mind ja teisi tudengeid itaalia keelega, ning töötab samuti Tallinna Rahvusvahelises Koolis (IST) saksa keele õpetajana. Erinevalt Laurast oli Silvial juba olemas Eestist teatud ettekujutlus, mis hakkas siia saabudes täienema.
Esimene, mida Laura kohale jõudes märkas, oli teenindus toidupoes. Kui Laural löödi poes tooteid kassast läbi, ei öelnud kassapidaja talle sõnakestki, millest Laura sai kultuurišoki. Asi on selles, et itaallased on sotsiaalselt kokkuhoidev ühiskond, kus on kombeks juttu ajada ka kassapidajaga, Eestis on aga teisiti. Laura märkas teatud süngust ka muudes olukordades.
Näiteks see, kuidas me Eestis kaasvestlejat kuulame, on täiesti vastupidine itaallaste käitumisviisile. Laura märkas eestlastega vesteldes, et tunneb vahel ebamugavust, sest kaasvestleja istub tema ees tõsise näoga ja mõmiseb, mitte ei sega vahele, et väljendada kuuldu kohta oma emotsioone. Huvitav, kuidas erineb meie ja itaallaste ettekujutlus sellest, milline on hea kuulaja? Silvia märkas samuti meie kinnisust või pigem kammitsetust vestluse pidamises. Itaallanna jaoks ei ole kunagi olnud raske esimesena vestlust alustada, kuid nähes meie ühiskonnas soovimatust dialoogi jätkata, on ta sellest pea täielikult loobunud. Silvia ja Laura on õppinud, et meie kultuuris on oluline koht isiklikul ruumil ja teiste piiridega arvestamisel. Samas mõistavad nad, et inimesed võivad olla väga erinevad ning ka meie kultuuris ei ole kõik nii kinnised ja kontakti vältivad.
Eraldi tõid itaallannad positiivselt välja Eesti liikluskultuuri. Neile meeldib ning on mõnevõrra harjumatu, et siin suhtutakse neisse kui jalakäijatesse lugupidamisega ning liiklejate suhteid linnaruumis iseloomustab vastastikune abistamine. Mina olin aga omakorda šokeeritud Silva küsimusest, mis kõlas järgmiselt: "Miks te kannate siin kõik helkureid?"
Teatavasti on toidul eriline koht iga itaallase südames. Julgen väita, et nad on oma eelistustes väga pirtsakad ning kohati isegi naljakad. Niisiis kutsusin Silvia Itaalia restorani ILForno, olles eelnevalt küsitlenud teisi Itaaliast pärit tuttavaid restoranis pakutava toidu kohta, et piinlikke olukordi vältida. Restoranis tellis kumbki meist pitsa, jõime aga vett. Silvia kiitis pitsat, öeldes, et Eesti kohta pole see paha, kuid eimidagi enamat.
Vestlus oli pikk ning otsustasin kohvi juua, et meelt veidi ergutada. Silvia silmad läksid väga suureks, kui ta nägi, et mulle toodi cappuccino. Mida pidin siis tegema? Hakkasin kohvi jooma, süües samal ajal pitsa lõpuni. Siis Silvia ütles: „See, mida sa praegu teed, on kohutav. See oleks sama, kui sa sööksid hommikuhelbeid õllega!“ Lisaks tuleb cappuccino’t juua vaid hommikupoolikul. Arvan, et juba ainuüksi see lugu näitab, millise pedantsusega suhtuvad itaallased toidutraditsioonidesse. Lisan ka, et neile tundub imelik snäkkide ja maiustuste hulk meie poodides. Silvia sõnul võtavad maiustused Itaalia poodides enda alla vaid ühe riiuli, meil on neile eraldatud aga terved sektsioonid. "Kas te olete kõik siin maiasmokad?" lisas ta itsitades.
Mõlemad itaallannad märkisid, kui mugav on ID-kaardi ja e-teenuste kasutamine Eesti kodanikele. Samas on see välismaalaste jaoks pigem miinus. Laura jagas lugu sellest, kui keeruline oli tal arsti juurde aega saada, sest selleks pidi ta eelnevalt küsima saatekirja perearstilt, keda tal siin mõistagi ei olnud. Perearsti leidmiseks kulus tal kohutavalt palju aega, sest igaüks neist küsis tema ID-kaarti, mida tal samuti polnud. Lõpuks pidi ta tasu eest tegema digi-ID ja e-residentsuse. Silvia puutus kokku teist laadi probleemiga: tema e-postile tuli kiri eesti keeles ning sõnakestki aru saamata pöördus ta kolleegide poole, kes ütlesid, et tuleb lihtsalt digiallkirjastada mõned tööga seotud dokumendid. Ta proovis ise hakkama saada, kuid see ei õnnestunud, ning siis pöördus ta minu poole. Selgus, et kiri oli DigiDoc süsteemis ning ilma ID-kaardita ei olnud seda võimalik allkirjastada. Silvia küsis, kas saaksin kuidagi tema eest allkirjastada, ning, olles vastuses pettunud, needis kõiki meie e-teenuseid, öeldes, et Eesti vajab eraldi süsteemi riigis ajutiselt viibivate välismaalaste jaoks.
Minu sõbrannade sõnul võõras riigis valge vares olla on raske, kuid samas väga huvitav. Silvia ja Laura ei kiirusta kodumaale tagasi ning kui nad kunagi lahkuvadki, tulevad kindlasti aeg-ajalt tagasi. Loodan, et minu kirjeldatud kahe itaallanna kogemus Tallinnas andis teile võimaluse nähe meie enda kultuuri teise nurga alt.