Avalik ruum on linna nägu ja identiteet. Tänavad, väljakud ja pargid on sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise kooselu lava. Lisaks on see võrdsuse ja sallivuse sümbol. Sotsiaalne ruum, kus igaüks saab ilma eriõigust omamata liikuda ning kus kodanikud kogu oma mitmekesisuses ühiskonna moodustavad. Selle kaitsmiseks on vajalik osalus. Kuid kuidas saab ühiskond osaleda uute avalike ruumide kujundamises, mis pakuksid kohta ideede vahetamiseks ja kooseksisteerimiseks?
Kunst ja kultuur lahkuvad avalikus ruumis oma tavapärasest keskkonnast, kokkupuude ja tajumine on juhuslik ja vältimatu. Eelkõige vastuliikumisena sellistele fenomenidele nagu piirkondade taaselustamine ja migratsioon käsitlevad paljud inimesed loominguliselt seda, millised ruumiarengud nende lähiümbruses peaksid toimuma ja kuidas seda kujundada.
Meie ühiskonnas toimub mitmekesistumine ja digiteerumine. Suhtlus toimub üha enam internetis – üleilmselt ja reaalajas! Internetis hägustuvad privaatsuse ja avalikkuse piirid. Tehisintellekt astub subjektina avalikku ruumi. Kuidas mõjutab see areng meie kooseksisteerimist? Millised võimalused avanevad, millised ohud kerkivad esile?
